Lôpu asemel

Selle koha peal jätan ma avaldamise katki. Täna lôpetasin kaks viimast episoodi, mida ma praegu internetis ei avalda. Ütlen vaid, et kolm tegelast pääsevad külast välja, sest nad lahendavad môistatuse. 

Erinevast tagasisidest ajendatuna kirjutan lühidalt, kuidas toimus selle loo esmane arendus. Kôigepealt on mind juba aastaid vaevanud see kummaline ummikseis, kus ühest küljest sooviksin välismaalastega suheldes neile selgitada meie ajaloonägemust, aga teisest küljest on reaalselt mingi filter ees. Kogu meie heasoovlikkuse juures iseloomustab pea kôiki Euroopa kultuure tegelik huvipuudus oma naabrite valu suhtes. Ma usun, et mingil viisil me saame sellest isegi aru. Kui ma aasta tagasi rääkisin sakslasest Berliini festivali programmivalijale, et sooviksin teha sôjafilmi, muutus ta väga nukraks, öeldes, et sôjafilmidest on kôigil kopp ees. Ka tuttav Belgia produtsent ütles, et sôjafilmid ei huvita enam kedagi, sest kôik jutustavad oma rahva kurvast saatusest, mille ainukeseks tulemuseks on viha nende vastu, kes seda kurba saatust ei tunnista. Ja igal rahval on jutustada oma kurb lugu. 

Tôsi, teatud tingimustel vôib olukord muutuda, kui minnakse rahvuspiire ületavasse tekstirezhiimi. Napoleoni sôjad näiteks on käsitletavad juba pingevabas kategoorias. Niisamuti on teatav SS natsiteema ekspluateerimine läinud täiesti välja reaalsusest ja muutunud omaette narratiivseks universumiks, mida vôiks vôrrelda kasvôi “Kolme musketäri” kardinali kaardiväelaste maailmana. Samasuguseks fiktiivseks maailmaks on muutumas ka Nôukogude pingutused II maailmasôja ajal. “Vaenlase väravas” on vägagi tähenduslik film selles môttes, et muu maailm otsustas vaadata lugu, mis juhtus Stalingradi all. See on kui peatükk “Sôrmuste isandast”. Ka läbi arvutimängude on kogu maailma first shooteritele vôi strateegiamängude armastajatele antud vôimalus muuhulgas mängida Nôukogude poolel. See tähendab, et Nôukogude reaalsus omandab fiktsiooni staatust globaalses populaarteadvuses.  

Seepärast oligi minu esimeseks tööhüpoteesiks arusaamine, et Eesti lugu on vôimalik rääkida ainult siis, kui me vôtame endale teejuhiks kellegi, keda ülemaailmne vaataja fiktiivselt juba tunneb. Nii nagu Dante vôtab pôrgusse teejuhiks Vergiliuse. 

Teiseks esialgseks eeskujuks said mulle môned hispaania-mehhiko ôudusfilmid. Pean eelkôige silmas “Saatana selgroogu” ja “Paani laborünti”, kus väliselt jutustatakse suhteliselt inimlik draama, mille käigus saame ometi kôik teada ka Hispaania ajaloost. Seejuures on samuti oluline, et ôudusfilm toimib mainitud näidetes ainult seetôttu, et inimlik draama on tugev. 

Kuid kui ma otsustasin, et prooviks alguses veidi naiivse vene ohvitseri pilgu läbi seda lugu jutustada, sain ôige pea aru, et tegelikult huvitavad mind isegi üldisemad teemad. Nendest peamine on fenomen, milles me arvame, et meie vaenlane ei ole inimene. Reaalselt oli nii nôukogude armees inimesi, kes vihkasid Stalinit ja kes üldse ei tahtnud sôdida, kui ka saksa poolel mehi, kellel ei olnud kübetki armastust Hitleri vastu. Tegin intervjuu ühe soomepoisiga, kes rääkis, kuidas soomepoisid olid Männikul waffen SS vande andmise ajal hüüdnud: “Mine persse, Hitler.” Ometi on need mehed ühel hetkel vastamisi lahingus ja tapavad üksteist, ilma et nendel tegelikult oleks ühtegi reaalset tüliôuna. See tekib alles siis, kui sinu sôber saab su kôrval surma ja sa hakkad kätte maksma.

Seejärel aga puutume kokku nähtusega, kus valu pimestab inimesi. Kord juba tehtud kuritegu tekitab sellist valu, et kättemaksu otsitakse ka täiesti süütute inimeste peal. Seda lumepallina toimivat mehhanismi teame me ilmselt kôik. Ja ikkagi ei anta sellest aru, sest kättemaks on alati noobel. Beria suurim kingitus Venemaale on see, et veel aastakümneid tuleb süütute ohvrite kättemaks kõigi venelaste peale. Ka süütute venelaste peale, kes omakorda hakkavad kätte maksma. 

Seepärast ei ole minu taotluseks teha seekord tingimata ühte eesti filmi. Ma leian, et teised teemad on tähtsamad, seda enam, et eesti asi seletatakse selle käigus ära nii ehk teisiti.

Kunagi aga sooviksin teha ka ühte eesti filmi, aga see on juba järgmine teema.   

Mis edasi saab? Eks ma hakkan seda lugu nüüd siluma ja vaatan kuidas meie majanduskriis laheneb. Seni aga osalen Kaitseliidu üritustel ja üritan saada vôimekamaks ohvitseriks.

XXIV episood – Ennetamine ja andestamine

Spasski kummardub maha ja korjab sealt kolm oksa, mille ta kuivanud heina abil esialgu kahe pôikpuuga ristiks kôidab. Sinna juurde vôtab ta veel väikesema oksa, mida ta hoiab poolviltu suureme risti pôikpuu alla. Sôjamehed jälgivad ta toimetamist pôlgusega segatud uudishimuga. Keegi ei hooli tibutavast vihmast. Spasski ise paistab olevat môtetesse süvenenud.  Kui ta risti meisterdamise ajal  kôneleb ta ilma kellelegi otsa vaatamata.

“Teate, meil Venemaal oli filosoof nimega Solovjov. Vaat, tema soovitas tsaar Aleksander IIIndale kristlike pôhimôtete järgi andeks anda tema isa Aleksander II môrvaritele. Selle soovituse eest sunniti Solovjov ülikoolist lahkuma.  Aga see ei ole praegu tähtis. Mina môtlen praegu, et nôukogude ajal oleme me pidevalt ôppinud iseenese pattu kahetsema, enamasti valetades, aga millal me viimati andestasime nendele, kes ei ole jôudnud sama tôeni, mis me ise.”

Kôikidele meestele tundub see jutt selgelt ülearusena. Seepärast ollakse nôus Nikolajeviga, kes uuestisündinud preestrit tagant kiirustab.

“Spasski, andeks andmisest räägime pärast. Hakkame nüüd minema.”

Nikolajev surub maha soovi järsemalt käituda. Seepärast on ta hääl ka väga pehme. Spasski noogutab. Ta tôuseb. Kogub môtteid. Mehed vaatavad teda nagu surmavalt haige patsiendi sugulased kirurgi. Mitte väga valjusti alustb Spasski üht kirikulaulu. Iga sammuga ta laul valjeneb, sedamööda mida enam ta kaugeneb külast.  Volobujevi mehed nihkuvad ligemale SMERSHI meestele, et seda minekut hinge kinni pidades vaadata. Spasski silmapupillid laienevad. Ta väriseb üle keha, kui ta isetehtud ristigi enda ette sirutab. Relva tal ei ole, nagu rihmagi sineli peal, mis teeb ta figuuri eemalt tôepoolest sarnaseks preestrile. Ainult pilotka rikub üldist muljet. Krasnov annab sosinal edasi oma meestele korralduse, mis samamoodi kôrvast kôrva sosistades oma meestele edasi antakse. Volobujev märkab seda. Külg ees, Nikolajevit silmist laskmata nihkub ta oma meeste poole.

Samal hetkel on Spasski jôudnud vaid paari sammu kaugusele metsaviirust. Ootamatult ta peatub ja laul katkeb. Mis juhtus? Spasski pöörab ringi.

Tuul on taas töusnud ja vihmagi sajaks nagu rohkem. Spasski silmitseb külaveerus teda ainiti jälgivaid mehi. Siis hakkab ta rääkima. Valjusti, et ta hääl oleks kuulda.

“Jah, ma vôin teile andeks anda, aga asi ei ole selles. Kui mu isa arreteeriti, siis ma kartsin teid nii väga, et olin nôus teda maha salgama. Aga ma ju nägin, et keegi ei uskunud mind, kôik said aru, et ma olin seda teinud hirmust. Ja kui mind komsomoli vôeti, siis ma arvan, et te naersite mu üle. See on minu patt. Aga keegi meist ei ole patuta ja inimese väärtust saab môôta ainult selle järgi, kuidas ta oma patuga elab.

Nende sônade aegu ilmub metsaservast üsna Spasski seljatagant välja suvekleidis tüdruk. Ta ei ole vanem kui 12 aastane ja astub ta ettevaalikult oma väikseid jalgu kôrges rohus üles tôstes. Ta vaatab ainiti seda suurt meest selja tagant ja hakkab siis poolringi tehes mehest mööda minema. Spasski seda ei tea.  Spasski jätkab.

“Ja veel ütlen, et teie ei ole oma patust aru saanud. Seepärast ma andestan teile, aga aidata ma teid ei taha. Selle jaoks ei ole ma enam piisavalt hea kristlane. Aamen.”

Spasski teeb sôdurite poole ristimärgi ja jôuab veel näha, kuidas Nikolajev vôtab ühelt vôitlejalt automaadi, kuid samal hetkel märkab ta ka tüdrukut. Järsu liigutusega suunab ta risti tüdruku poole. Nikolajev ei jôua oma automaati ülesegi tôsta, kui Spasskit raputab nähtamatu automaadivalang.

Keegi ei tulista. Kôik vaatavad ikka veel rabatult seda pilti, mida on juba nähtud. Spasski teeb just kui sammu ja vajub siis pôlvili, et hetk hiljem lôplikult kokku variseda. Volobujev pöörab pilgu Nikolajevi poole, kes näib olevat kiviks tardunud. Üks sekund. Kaks sekundit. Äkilise inspiratsiooni ajendil vabastab Volobujev oma PPSH kaitseriivist. Kuid ta jääb sekundi murdosa hiljaks, sest Nikolajev röögatab: “Tuld”  ja varjub ise.

SMERSHnikud on seda ilmselt oodanud, sest nad pöörduvad ringi ja avavad tule luuregrup meeste pihta. Volobujevi valmisolekust on niipalju kasu, et tal önnestub tabada Krutskovi, ise samal ajal lükates enda kôrval seisnud Gefti pikali. Tuli aga tabab luurerühma mehi ootamatult. Arhipenko, Fjodorov, Mostovskoi jôuavad parimal juhul oma tapjatele silma vaadata ja teha poolik liigutus oma relva haaramiseks. Vaid Klopkin viskab oma automaadiga Krasnovi, kes on sunnitud oma relvaga lendavat automaati tôrmuma. See annab talle vajaliku sekundi, et hüpata kiviaia taha, kuhu juba on kadunud ka Volobujev ja Geft, kes seal kiiresti edasi roomavad. Haavatud Tshkalov rebib ainsa liigutusega kranaadil splindi küljest ja poetab selle enda ja SMERSHnike vahele.  Need kihutavad selle peale vastassuunas aida varju. Ka Tshkalov jôuab pigem kukkuda, kui vajuda kiviaia taha. Poolteist sekundit hiljem granaat plahvatab.

 

Saabunud vaikuses on taas kuulda vaid puude kohinat sügises tuules. Vihm jääb järele. Päike piilub pilve tagant välja nii ootamatult ja soojalt nagu see Eesti sügise puhul vôib juhtuda. Esimese talu nurga taga hingeldavad Volobujev, Klopkin ja Geft. Volobujev märkab, et Geft on saanud siiski reide ja külge kuuli. Ta osutab nendele haavadele. Geft raputab pead, näidates, et sellest ei ole midagi hullu. Shokist hingeldaval Klopkinil on silmad ärevussegased.

“Mis see veel oli?”

Ka Volobujev hingeldab nagu ta oleks pikka maad jooksnud.

“Ta lihtsalt ennetas meid.”

Geft hoiab kätt paremal pool ôlal, kus sôduripluus on juba verega koos. Klopkin väriseb.

“Täpselt nii,  ega me enne ei saa siit minema, kui SMERSHi värdjad surnud on!”

Eemalt on kuulda Nikolajev häält.

“Volodja, oled sa veel elus?”

Nurga taga vaatavad mehed üksteisele otsa.

“Jah, Lev Pavlovitsh, miks te siis nii…?”

“Anna andeks, Volodja, aga sa ei oleks neid enam taltsutada suutnud. Ma ju ütlesin Sulle, et sa oleksid juba varem pidanud tegelema nendega, kes vôivad murduda.”

Ikka veel kiviaia taga jôuetult lebav, aga ikka veel teadvusel Tshkalov sôidab Nikolajevi juttu sisse.

“Kas te räägite minust… seltsimees kapten?”

“See oled sina, Tshkalov?”

“Mina.”

Klopkini silmad lähevad samal ajal hirmust veelgi suuremaks. Ta osutab maja taha koplile, kust üks rätikuga vanem naine lampjalgsel sammul küljelt küljele kôikudes veab lehma otse nende suunas. Geft hingab ühe hooga.

“Ma ju ütlesin, et see eksponeerub.”

 

Nikolajev jätkab samal ajal kusagil oma varjest.

“Ma räägin ka sinust, Tshkalov. Ise kirjutasid veel, et Shumeiko levitab punaarmeelaste seas valesid Ukraina kohta, aga nüüd hakkasid mind avalikult üle kuulama. Kuidas siis nii?”

“Mul on ainult kahju, et ma ei saa sulle lähemalt seletada, kuidas ma eksisin.”

“Ja mul on kahju, et sinu koju saadetakse ilmselt teade, et sa langesid kangelasena.”

“Sellised nagu teie varastasite meilt vôidu. Me oleksime vôinud olla kangelased ja vabastajad…”

“Kui sa raporteid meile kirjutasid, kas sa siis sellele ei môelnud?”

Klopkin koputab Volobujevile ôlale ja osutab taluhoovi suunas, kus vilksatavad Jertsov ja Krasnov, kes proovivad hiilida sauna juurest ringiga neile selja taha. On selge, et Nikolajev üritab oma jutuga praegu nende kôigi tähelepanu hajutada, et need kaks saaksid oma ringmanöövri teha.  Aga nad ei ole lehmaga naist veel näinud, sest esimese talu hoone varjab kopli vaate nende pilgu eest.  Volobujev piilub uuesti ümber nurga ka vastassuunas. Eemalt on nähe, kuidas noor talunaine jookseb kopli servale, kus alles äsja oli toimunud sôdurite tulevahetus. Naise kogu tähelepanu on suunatud tüdrukule, kellega Spasski oli äsja kohtunud. Naine sôitleb tehtud mureliku häälega eesti keeles tüdrukut, kes on ilmselt tema tütar. Tüdruk vastab kilkava naeruga ja jookseb ema poole.

“Nad tulevad igal poolt välja.“

Samal hetkel hakkab Tskalov meeletult karjuma.

Geft vaatab samuti nurga tagant sinna, kus asub kiviaed ja kus ema ootab tütart. Nad ei näe Tshkalovit, ainult kuulevad tema karjeid. “See on see naine.”

“Meil on vaja Nikolajev tappa. Kas te siis aru ei saa?“ on Klopkin paanikas.

“Jääge siia!” käsib Volobujev ja hiilib ise taas vastassuunas, kus satub vastamisi hoovi teises otsas esimese talu veranda juurde jôudnud Jerstovi ja Krasnoviga. …

XXIII – Volobujevi pöördumine

“Seltsimees leitnant, mis vaimud? Me hakkame nüüd ebausklikuks või?”

Volobujev vaatab talt vastust ootavaid sõdureid.

“Nii mehed, ma ei oska teile vastata. Aga… enne sõda lasi NKVD siin inimesi maha. Ja need samad inimesed ilmuvad nüüd uuesti välja. Môelge, mis tahate!“

“No siis on ju selge, kes on süüdi? Aga mis meie siia puutume?” purtsatab Klopkin kohe. 

Mehed ei julge omavahel pilke vahetada ehkki nad otsivad üksteise silmavaadetest tuge. Tshkalov saab esimesena teatest üle, sest see ei meeldi talle. Solvunud jahmumine on ta hääles.

“Aga kas see on üldse kindel, et need NKVD omad olid? Riputatakse meile siin lapshaad kôrvadele!”

Volobujev saab omamoodi rahuldust Tshkalovi ärritusest.

“Nikolajev ise tunnistas seda. Külaelanike peale olevat koputatud, et nad aitavad bandiite metsas… no ja NKVD tuligi.”

“Kas nad siis aitasid vôi?”

“Seda ma ei tea.”

“Sa nägid ju ise neid. Poisikesed ja vanakesed… Muidugi on just sellised ju meile ohtlikud.”

See on Gefti vaikne irooniline märkus. Volobujev vaatas juudi poole, ent mehe silmad ei reetnud midagi rohkemat.  Tshkalovi maailma on kokkuvarisemise äärel, aga nii lihtsalt ta alla ei anna.  

“Mis siis nüüd välja tuleb? Et meie ja sakslaste vahel ei ole enam vahet? Saate aru, see ei saa nii olla! Komandör, ei saa ju niimoodi. Ma ei oleks iial hakanud sôdima nende poolel, kes külasid pôletavad. Ma ju sôdisin meie nôukogude vôimu nimel. Meie lihtsate inimeste nimel, jobannôi vrot. Seltsimees komandör, mis te mind nii vaatate? Teil on ju ka parteipilet taskus? Mida teie ütlete?”

Veri valgub Volobujevile näkku, sest temalt nôutakse järsku tunduvalt suuremat enesepaljastust, kui ta seni isegi oli valmis tunnistama. Samal ajal, tundub, et kôik peale Tshkalovi on selle tôe juba omaks vôtnud, kuid keegi ei taha seda valjusti ütelda. Geft vôtab selle ülesande enda peale.

“Kas me nüüd ei julge iseendale tôtt ütelda? Me ju kôik mäletame, mida me môtlesime NKVDst enne sôda. Isegi, kui me ei julgenud sellest valjusti rääkida. Nagu Shumeiko ütles – me ei peaks arvama, et NKVD käitus Eestis teisiti kui meie juures kodus. Muuseas, aga kus Shumeiko on?”

Volobujev neelatab.

“Nikolajev lasi seal küünis Shumeiko maha.”

Vaikus. Tshkalov katkestab selle vaikselt nina ette pomisedes.

“Vot vähemalt sellest saan ma aru.”

Hiljem vôis Volobujev vanduda, et tema paremsirge viskus välja kiiremini, kui ta suutis môtelda. Äkiline rusikahoop tabab Tshkalovit täiesti ootamatult, nii et mees vaarub tahapoole. Kukkumisest päästab teda vaid Mostovskoist kinni vôtmine. Volobujev kahetseb otsekohe tehtut, aga juba on hilja. Mehed vahivad teda jahmunult.

“Mis see siis nüüd oli, seltsimees leitnant.”

“Nikolajev ütles, et keegi koputab meie rühmast eriosakonnale. …”

Taas vaikus. Volobujev tunneb, kuidas kogu vahepealne saast ta sees keema läheb.

“Nikolajev ütles, et nende ettekannete pôhjal oleks ta arreteeritud niikuinii… Aga mina ütlen, et jah ta ei olnud kommunist, aga kodumaa eest vôitles ta kogu hingega. Ta oli mulle peaaegu nagu isa. Mina… parteipilet…”

“Aga kuidas sa sealt siis nii rahulikult ära jalutasid, komandör?” lôikab Tshkalov vahele. “Kui sa teda nii väga armastasid?”

Hetkeks näib, et Volobujev sööstab uuesti Tshkalovile kallale. Aga talle näib ka, et kôik vaatavad teda ennast süüdimôistval pilgul. Suu avaneb, aga vabandused ei vormu seal.

“Ma… sul on ôigus! … Poisid, ma ei tahtnud nii. Ma môtlesin, et kôige tähtsam on see, et pärast sôda koju jôuame. Peksame fashistid puruks ja jôuame koju, sest… meid ju oodatakse. Saate aru. Kostja küsis minult veel täna, et äkki ta peaks metsa ära jooksma, aga mina ütlesin, et kuhu tal joosta? Pärast seda ju elu enam ei ole. Aga ta lasti ikkagi maha. Ja kas te arvate, et ma saan sellega nüüd rahulikult koju minna. …”

Volobujevi hääl murdub.

“Mina, Nôukogude Liidu kodanik… Poisid…!”

Kellegi käsi pannakse Volobujevi ôlale. See on Geft.

“Poisid jätke meid komanöriga korraks kahekesi.”

Kuna kôigil on piinlik näha oma komandöri nii alandavalt vesiste silmadega, hakataksegi kohe esimese talu poole minema.

“Oodake!”

Volobujev kogub ennast.

“Seal tundub, et nende vaimude vastu saab palvetades. … Me mõtlesime, et Spasski proovib palvetades meile tee külast välja puhastada. Nii et minge tooge oma kotid.”

Mehed lahkuvad.

 

Kui nad on kuuldekaugusest väljas, poetab Geft vaikselt.

“Ilmaaegu elad nii läbi. Me kôik oleme vähemalt korra sama moodi môelnud.”

Et Volobujev veel ei vasta, püüab Geft juttu mujale viia.

“Kes sind kodus ootab?”

“Mul on seal tüdruk, kellega ma ei jôudnud abielluda, aga koos temaga on mul tütar, keda ma ei ole näinud.”

“Kuidas nii?”

“Ta oli minu klassist kôige ilusam tüdruk. Juba esimeses klassis ütlesin endale, et ma armastan seda, aga talle ma ei julenud seda tunnistada. “

“Aga laps kuidas siis tuli?”

“Üheteistkümnenda klassi vanaaasta öösel ma suudlesin teda esimest korda. Aga ta oli väga korralik tüdruk. Nii et me kogu minu sôjakooli aja lihtsalt jalutasime öistel tänavatel. Ja ma arvan, et ma ei saanud tast üldse aru…. sest kui ma pidin rindele sôitma, siis me jalutasime jälle, aga tema ütles, et läheksime tema vanaema maja pööningule. Ma sain kôigest aru, aga ikkagi ei vôtnud me kohe riidest lahti, vaid lihtsalt suudlesime tunde, kuni ta ise endal pluusinööpe hakkas lahti tegema. Aga mina ei olnud kunagi varem tüdrukuga olnud. … Lühidalt, nii pea, kui ma ta sisse läksin, läks mul lahti ja ma ise ehmusin sellest niimoodi, et tômbasin ennast ka kohe välja. Aga tema küsib: “Mis juhtus?” Ja mina ei julge talle ütelda, et minuga on kôik juba läbi. Lihtsalt vaikisin ja hoidsin ennast temast veidi eemale. Ja tema hakkas nutma. Embas mind ja nuttis. Mina, lollpea, olin häbi pärast maa alla vajumas, et esimene kord kohe ebaônnestus ja ma ei saanud üldse aru, miks ta nutab. Aga kui rongi väljumiseni oli ainult tund aega jäänud, sosistab tema, et “Tule, palun, tagasi. Tule ainult tagasi.” Ja siis hiljem juba rindel, sain talt kirja, et mulle sünnib laps. Tütar. Aga ma ei jôudnudki talle ütelda, kui väga ma teda armastan.”

Geft ei ütle esialgu midagi. Siis lohutava sisendusega.

“Järelikult sul ongi pôhjus, miks sa peaksid koju jôudma.”  

 

Luuregrupi mehed jôuavad taluôuele, kust nad korjavad taas oma seljakotid.

Nina pealt verd pühkiv Tshkalov ahastab vaikse retoorikaga, millest on küll tôsine viha kadunud.

‘Kuhu me oleme langenud? Esiteks mingid vaimud ja nüüd palume abi papilt? Partei ja Stalin on nüüd siis täiesti ununenud vôi?”

Klopkin vastab sama vaikselt.

“Stalin ju ongi antikristus. Seda ma teile ütlengi, et Hitler on lihtsalt kurjategija ja fashist, aga Stalin on antikristus.”

“Sina oled siis ka usklik vôi?”

“Minu vanemad olid ja mis mul üle jääb? Kui me juba viirastusi näeme, siis tuleb ka Jumalasse uskuda.”

Mostovskoi muigab nii nähtavalt, et Klopkin peab vajalikuks veel seletada.

“Ära naera midagi, tuleta meelde, vanu jutte. Kôik vaimud kardavad ristimärki ja piiblit. Ma ainult ei tea, kas Spasskil piibel ikka on kaasas?”

Tshkalov kônnib teistest veidi eraldi ja on môttes.

 

Geft näeb luurerühma mehi tagasi tulemas ja otsustab seepärast oma pôhisônumiga kiiresti edasi minna.

“Komandör, mina vaata ei usu nii väga nendesse vaimudesse. Ma küll arvan, et inimesed vôisid siin ju sajandite vältel oma hinge sellesse maasse ja taludesse panna, et parimal juhul tähendab see ikka vaid energiat.“

Volobujevi tähelepanu teravneb.

“Jah. No ja siis.“

“Ma rääkisin sulle, et mul tundub, justkui meie oleksime aktiveerinud selle mingi energia, mis meile surmavalt môjub. Milline see energia täpselt on, seda ma ei tea, aga ma vist nägin midagi väga olulist… “

Volobujev tähelepanu on nüüd jäägitult Geftiga.

“Kui kaugel oli Razlogov sellest luukerest?”

“Mitte kaugemal kui meeter?”

“Nii. Kui kaugel olid Vassiljev ja Baranov nendest poistest seal lagedal?”

Volobujev jääb hetkeks môttesse.

“Vahest nii 4-5 meetrit?”

“Olgu. Ja nüüd, kui kaugel oli Kalmer oma vanematest, kui ta pôlema läks?”

Volobujev hakkab nägema loogikat.

“Vast isegi kusagil 10 meetrit?”

“Saate aru, mis toimub? Selle energia tegevusraadius suureneb kogu aeg.“ Geft vaatab Volobujevile hoolikalt silma, et näha, kas noorem mee on asjast aru saanud.

“Aga kuidas nii?”

“See on väga lihtne. See on nagu te tilgutaksite puhtasse vette värvi. Esialgu on värv koos, aga siis hakkab ta levima kôikjale ümberringi, kuni vesi on üleni hägune.“

“Kas see tähendab, et varsti ei ole kusagil külas enam ohutu olla?”

Geft noogutab. Kuid Volobujevil on veel üks oma môte.

“ Aga miks siis ikkagi see eesti vanamutt on ellu jäänud, kes oli tegelikult ka veel pealekaebaja? Miks sai Kalmer surma, kes oli eestlane ja ei olnud neis surmades süüdi ja miks jäi Spasski ellu? Mis teooria selle kohta on?”

“Ma arvan, et need vaimud ei ole môistusega olendid. Nad on pigem nagu mingi keemiline ja füüsikaline reaktsioon, mis käivitub kindlatele tingimuste juures. Vôib olla on see relva metalli kombinatsioon?”

“Kalmeril ei olnud relva kaasas…”

“Siis on see midagi muud…”

 

Tshkaloviga eesotsas jôuavad luuregrupi omad tagasi. Ka Tshkaloviga on vahepeal muudatus toimunud.

“Noh, seltsimees leitnant, kui need on tôesti SMERSHnikud, kes on vaimude vihas süüdi, kas te saate rahulikult koju minna ka meie teiste poiste surmaga? Vassiljev, Baranov, Razlogov, Homutov.”

Mehed vaatavad üksteisele otsa ja midagi naeratuse taolist lipsab nende nägudelt.

“Praegu me ei saa midagi teha, sest Spasski on nende käes, aga kui me oleme välja saanud, siis oodake minu märguannet…”

“Tshh.”

SMERSHi rühm ligineb sama teed, kust enne tuli Volobujev.  Nende ees astub Spasski.

Nad tulevad aeglaselt ja ettevaatlikult. Nikolajev uurib neid ootavate luuregrupi meeste äraseletatud nägusid.

 Spasski peatub järsku, nagu ta oleks midagi kuulnud ja vaatab järsult lähema aida poole. Seal ei ole midagi.

“Palveta, raisk. Davai.”

Spasski teebki ristimärgi küüni suunas ja alustab laulval häälel ühte palvet.

Tshkalov küsib kuuldavalt.

“Ja kui Spasski meid siit välja viib, kas me siis peamegi usklikeks hakkama vôi, seltsimees kapten?”

“Tehke mis tahate, seersant Tshkalov. Seni kuni on sôda vôite ka palvetada.”

Nikolaev vahetab tooni ja annab kôigile korralduse.

“Nii seekord proovime siit otse üle selle kopli minna. Vähemalt ei tohiks siin neid poisikesi jälle olla.”

Nikolajev tajub, et Tshkalov vaatab teda endiselt ainitisel pilgul.

“Seltimees Kapten, tähendab te oliti siis ise siinsamas enne sôda?”

Küsimus tuleb Nikolajevile ootamatult. Ta vastus on külm.

“Olin küll.”

Volobujev on samuti üllatunud Tshkalovi küsimustest.

“Seltsimees kapten, fashistid pôletasid minu küla maha ja mina nii ei suutnudki aru saada, miks neil oli vaja tulistada lapsi, naisi ja vanainimesi. Kuidas me siis nüüd paremad oleme kui nemad?”

Nikolajev tajub kôigi pilke, mis talt vastust ootavad. Tshkalov on valjusti küsinud midagi väga olulist. Nikolajev tajub seda meeleolu väga hästi. 

“No nii, mehed. Räägime siis selle asja selgeks. … Mitu kilomeetrit on Eestist Leningradi? Umber 200 km. Ja kui mitu kilomeetrit me pidime taganema 41. aastal? Umbes 1000. See tähendab, et kui fashistid oleksid alustanud sôda Eesti piirilt, siis me oleksime ilmselt kaotanud Leningradi. Eesti on nii väike, et ei suuda ise ennast kaitsta, kuid igale agressorile on Eesti möödapääsmatu sillapea, et meid rünnata. Sellest saime me aru juba kodusôja ajal. Ja see tähendab, et vene lihtsate inimeste elude päästmiseks, peame me alati kontrollima seda sillapead…  See peaks ju selge olema…. Ja nüüd kui Hitler hakkas jôudu koguma, sai meile selgeks, et enam ei tohi viivitada. Jah, siin ei olnud mingit revolutsiooni. Me lihtsalt vôtsime selle maa oma kontrolli alla, sest muidu oleksid sakslased seda varem vôi hiljem ise teinud. Ja kui siin oli vaja karistada Nôukogude korra vastaseid, siis me tegime ka seda, sest vastasel korral oleks hiljem palju rohkem vene külasid pôletatud. Nii lihtne see ongi. See on siin, kus me sôdime oma kodumaa eest, selleks et Venemaal ei oleks rohkem sôda. Ja kui me vähegi hoolime oma peredest seal kodus, siis ei lähe me siit enam iial.  

Vaikus. Üldse tundub, et luuregrupi meestesse on siginenud silmaga tajutav hooletu mässumeelsus. Volobujev tunneb sellest rahuldust.  Geft poetab.

“Kuidas siis nii, seltsimees kapten, et te oma jutus järsku unustasite Nôukogude Liidu ja rääkisite ainult Venemaa kaitsmisest.”

“Sest lôpuks vôiks asjadest rääkida ka ôigete nimedega. Ja üleüldse kui palju siin on veel ne-russkih, nagu sina? Geft, kui ma ei eksi?”

“Ja siis, vaenlase järgmine sillapea on Poola. Kas vôtame ka Poola päriseks?

“Muidugi.”

“Ja siis Saksamaa?”

“Ja miks mitte? Kas te, Geft, arvate, et juutidel on venelaste all halvem elada kui sakslaste all? Nagunii toimub varem vôi hiljem maailmarevolutsioon.”

NKVD kapteni jutt on ühteaegu ratsionaalne ja samas kantud sellisest sisemisest veendumusest, et keegi ei julge pilku enam tema poole tôsta. Nikolajev kônnib sônatult stseeni jälginud SMERSHi sôdurite juurde ja sosistab midagi Krasnovile kôrva. See noogutab. Volobujevile ei jää see märkamatuks.

Nikolajev pöördub taas ringi.

“Noh, isa Konstantin, vene hiilguse nimel … edasi!”

Spasski justkui ärkab, ta purukspekstud nägu peaaegu mühataks midagi iroonilist, aga ta loobub. 

XXII episood – Patukahetsuse vôimalus?

Kalmer tormab ôue, kus väikselt pingilt tôuseb ülesse vanem maamees ja lihtsates riietes vanem naine, kes vaatavad nende poole tormavat punaarmeelast küsival kurval pilgul. Hetk hiljem lahvab Kalmer pôlema, otsekui oleks ta bensiiniga üle valatud.

Volobujev ja Nikolajev avavad oma relvadest tule. Piisavalt kaugel.

Naabertalust jôuavad aia juurde ja tarduvad seal Spasski, Krutshkov ja Sidorenko.

“Ema, see olen ju mina! Isa!”

Üleni leekides Kalmer viskub maha, et püherdades leeki summutada.

Luuregrupi sôdurid jôuavad tee peale, kust ka nemad vôivad eemalt jälgida seda tarduma panevat vaatepilti. Kuid mitte ükski neist ei liigu ligemale. Pigem üritavad nad varjuda oma esmase refleksi sunnil.

Kisendav Kalmer heidab end siis kaevu kôrval olevasse loomade joogivanni. 

Samal hetkel asutb Spasski läbi aiaaugu sinnasamasse taluhoovi.  

“Kuhu läks?” Krutshkov hüüab talle järele, ent ise ometi ei liigu. Ka Volobujev näeb seda hullu meest, kes ebakindlalt liigub vanapaari poole. Ta avatud käed on palveks tõstetud. Kõrgel häälel poollaulvalt loeb ta palvet:

”… Ja anna meile andeks meie patud, nii nagu meie anname andeks oma võlglastele…”

Ainult Kalmer ei näe teda. Vaevaliselt vinnab ta ennast veevannist välja. Ehkki pôlenud on ta elus ja leegid on kadunud.

“Ma tulin tagasi ju!”

Kalmeri käed on samuti kui palveks oma vanemate poole sirutatud. Kalmer jõuab teha veel mõned sammud, kui Volobujev röögatab:

” Tagasi! Tule tagasi.“

See on asjatu hüüd. Niimoodi hüütakse jalgpallimatshi tuhandepealises massis kaitsjale, kes ei ole veel aru saanud, et vastase ründaja on juba värava all. Hilja. Kalmer võpatab, kui ta rindu tekib hooga täägihaav. Hingata on kohe raske.

“Ma tulin ju tagasi. …”

Järgmisel hetkel tabab teda näkku nähtamatu püssikaba. Kalmer vaarub tagasi, uskumatu , et niigi pôlenud näos suudavad pisarad veel silmad valguvada.  Järgmine löök paiskab ta pikali. Kalmeri karjatab uuesti meeleheitest. Hoolimata löökidest, nutab Kalmer valjusti.

 

Seda on raske vaadata.  Volobujev teeb katset Kalmeri poole minna, kuid Nikolajev tõmbab ta tagasi.

Volobujev teeb tahtmatu liigutuse, justnagu tahaks ka tema appi liikuda. Nikolajev paneb käe talle peatavalt ôlale.

Ilmutuslik Spasski on aga jôudnud Kalmeri juurde. Spasski enese nägu peegeldab tegelikult samapalju hirmu kui fanatismi. Vanapaar vaatab Kalmerit ikka veel nii nagu vanadel fotodel talupojad vaatavad pikalt kohmitsevat fotograafi. Siis tôstab vanamees pilgu Spasskile. Kõik. Ka tema rinda peaks kohe tabama  nähtamatu täägihoop.

“Ja päästa meid ära kurjast, sest sinu päralt on au ja hiilgus igavesti. Aamen.“

Spasski hääl on murdumad, kui ta põlvitab Kalmeri juurde. Ometi saab kõik kiiresti otsa. Kalmeri püüab veel pisaraist vappudest  kätt tõsta ema suunas, kuid viimane hoop kustutab ta. Korraks näib, et Spasski ja vanapaar vaatavad üksteisele silma, kuid siis vanapaari pöörab ringi ja läheb tallu.

 

Taastekkinud vaikuses pomiseb Asta midagi, mida Volobujev ei môista, aga kuna vanamutt osutab näpuga, siis näeb Volobujev üsna talu juures väikest rohetavat kalmuküngast. Sama näeb ka Geft läbi oma optilise sihiku.

“Poisidi, läheme tagasi.” pomiseb Klopkin, aga keegi ei liigu. Kôik vaatavad ikka veel tardunult Spasskit, kes pôlvitab endiselt Kalmeri surnukeha juures.

 

Uued luiged lendavad üle taas vaikseks jäänud talu. Ettevaatlikult, justkui kartes vaatab Volobujev Nikolajevi poole. See uurib teraselt Spasskit, kes seisab endises kohas tardunult. Nikolajev heidab kiire pilgu Astale. Ja siis tagasi Spasskile.

“Sõjamees! Mis ta nimi oligi?”

“Spasski.” ütleb Volobujev ette.

“Spasski,… tulge siia!”

Spasski ei kiirusta. Tema ebakindlus jätab mulje, et võib-olla ta ei olegi enam selles maailmas. Lõpuks on ju ka tema nägu juba eelnevast peksmisest paistes. Aga ta tuleb.

“Kuidas sa seda tegid?”

Spasski kehitab õlgu.

“Mida?… Ma jäin ju hiljaks?”

“Miks sind ei tapetud?”

“Sest ma … kahetsesin. Sest ma usun jumalat.”

Spasski pilgus on väljakutse. Nikolajev ise pöörab pilgu ära.  Ka Volobujev tunneb ennast järjest halvemini.  Nikolajev võtab mütsi peast ja sügab pead pikalt. Volobujev aga uurib tema värskeid sinikaid.

“Sind peksti veel?”

Spasski naeratab.

“See ei ole enam tähtis, seltsimees leitnant. Neil oli ôigus, ma ei ole sôdur.”

Spasski osutab SLERSHi meest poole, kes vaatavad ettevaatlikult oma positsioonidelt teda ikka veel kui ilmutust. Nikolajev jälgib tema pilku ja käsutab.

“Andke sõjamehele riided tagasi. “

“Las tuleb ja võtab.”

“Kurat, kellele ma ütlesin, andke talle riided tagasi. … Kui te tulete mööda aia äärt, siis ei juhtu teiega midagi. Noh, Krasnov, minu juurde.“

SLERSHnikud ei liiguta. Nikolajev väljub ise varjest ja kõnnib väliselt rahulikult mööda aia äärt. Temaga ei juhtu mitte midagi.

Spasski ja Volobujev vaatavad üksteisele silma pikka aega midagi ütlemata. Asta jälgib neid sônagi môistmata.

“Seltsimees leitnant, aga kas teie juba teate, kes neid külaelanikke niimoodi tappis?”

“Jah,… meie.”

Spasski naeratab, nagu ta oleks seda vastust oodanudki.

“Millal siis?”

“Juba enne sõda.”

“Siis on ju kôik selge.”

Volobujev krimpsutab nägu selle mõtte peale.

“Aga miks Kalmer siis? Ta oli ju eestlane ja minu meelest ta meid ka eriti ei armastanud.”

“Valu pimestab inimesi. Viha, hirm ja valu. Küllap see… ülekohus… ei lase ka surnud hingedel ôigesti näha… Mina ise läksid hirmust pimedaks, kui mul kästi isa pärast tema arreteerimist maha salata…. Aga häbi ei ole mul lasknud toimunut unustada. Kuid ma olen alati teadnud, et ühel päeval tuleb meil jumalale vastust anda oma pattude pärast. Meil kôigil. Ma tean, et te ei ole paha inimene, aga ka teie ei ole puhas patust.”

Spasski jutt vaibub kiireks sosinaks, kui ta näeb Nikolajev tagasi jõudmas. Kapten viskab Spasski riided mehe jalge ette.

“Pane riidesse.“

Spasski hakkabki alandlikult riideid selga ajama. Volobujev vaatab teda mittenägeval pilgul. Ta on justkui kohtus kuulnud äsja oma surmaotsust. Nikolajev seda aga ei näe. Ta jälgib ainiti Spasskit. Teatava ettevaatusega otsib ta sõnu.

“Vaat nii, Spasski, sul tuleb nüüd need kurjad vaimud palvetega välja ajada. … Sa oled meil ju peaaegu vaimulik. On ju nii?”

Volobujev muigab peaaegu tahtmatult. Nikolajev jätkab.

“Sul on ju mingi rist või mida sa seal põues pigistasid?”

“Rist ei ole kõige tähtsam?”

“Mis siis?”

“Kahetsus. Pokajanie. Igal ühel meist.”

Nikolajev mõtleb veidi selle üle.

“Kuid siin surid ju ka need, kellel ei ole mingit süüd. Mis iganes viirastused need ka ei ole…”

Nikolajev raputab pead, sest teda ennastki hämmastavad need argumendid, mida ta kasutab.

“Mis kuradi juttu ma ajan… Kuid vanarahvas räägib ju, et vaimude puhul on ju alati kirikust kasu olnud?”

Spasski on lõpetanud riietamise. Ta kogu olemus on väga mõtlik, ehkki selles on aimata ôhkôrna kättemaksu rahuolu.

“Te vist teate, et mu isa lasti maha, kui ta püüdis teie eest palvetada.”

“… Mis on tehtud, see on tehtud. … See on ju teie saatus palvetada oma kogukonna eest isegi siis, kui teid samal ajal pekstakse.”

Spasski noogutab vastuse asemel. Kuid lisab siis.

“Teie, seltsimees kapten, olete ju ka vähemalt lapsepõlves palvetama õppinud. Ma ju kuulen, et te ju tegelikult tunnete kristlust.“

“Jah, mina kasvasin vene ohvitseri perekonnas. Aga ma olin pôlvkonnas, kus loeti Jesseninit: I molitsa ne utshi menja, k staromu vozvrata bolshe net…  Võib-olla ei olnud Jesseninil õigus.“

 Spasski noogutab.

“Mis ma tegema pean?”

“Me laseme sul palvetades ees minna. Kusagil peab mingi auk olema, kui need viirastused ilmuvad ainult seal, kus nad omal ajal surid. Kui viirastus ilmub, siis proovime teisest kohast ja kui ei ilmu,  siis tuleme siis kui lambukesed karjase järel.

“Seltsimees kapten, liiga tihti ei tohi ka jumala nime suhu võtta.”

Nikolajev vahetab Volobujeviga pilgu, milles ta osatab Spasski viimaseid sõnu, kui juba andestatud ülbust.

Volobujev on kogu aja vait olnud. Nüüd tuleb talle elu sisse.

“Ma panen siis ka oma poisid valmis.“

“Aga kus vanamutt on?”

Keegi ei olnud tähele pannud, kuidas Asta oli vahepeal kadunud. Nikolajev lööb käega.

“Las läheb. Nagunii ei ole enam kedagi, kes teda tôlkida suudaks. … Oota.“

Viimane käsk on määratud Spasskile, kes asutab ennast Volobujeviga minekule.

“Spasski jääb siia…”

Volobujev peatub ja vaatab küsivalt Spasskile otsa. See mõtleb pikana näiva hetke jooksul.

“Minge peale, seltsimees leitnant. … “

Ebakindlalt hakkab Volobujev minema. Nüüd on selge, et tegelikult ei usalda Nikolaev ka teda. Seljatagant kuuleb ta veel Spasski märkust.

“Asi on siiras kahetsemises. Juhuks kui te külaelanikke peaksite veel nägema.”

“Liikuge ainult neid teid pidi, mida te juba olete käinud ja siis ei juhtu midagi, ” lisab Nikolajev oma ôpetuse. Kuid neist keegi ei näe, mis Volobujevi hinges toimub.

 

“Volobujev tuleb!”

Luurerühme mehed vaatavad, kuidas leitnant tuleb ettevaatlikul sammul mööda aiaäärt nende poole.

“Mis see seal oli?”

Volobujev ei vasta enne, kui on jõudnud oma meeste juurde. Kogu käigu aja on ta pilk ärevalt rännanud vasakule ja paremale.  Ta ei tea vastust.

“Mis te ise arvate?”

“… oleksid nagu mingid kurjad vaimud.”

Klopkin lööb risti ette.

Tshkalovil ei taha ikka veel uksuda.

“Seltsimees leitnant, mis vaimud? Me hakkame nüüd ebausklikuks või?”

Volobujev vaatab talt vastust ootavaid sõdureid.

“Nii mehed, ma ei oska teile vastata. Aga… enne sõda lasi NKVD siin inimesi maha. Ja need samad inimesed ilmuvad nüüd uuesti välja. Môelge, mis tahate!“

“No siis on ju selge, kes on süüdi? Aga mis meie siia puutume?” purtsatab Klopkin kohe. 

XXI episood – Asta on ju ellu jäänud

Tshkalov istub kõhutab vaatluspostil koos Arhipenko ja Mostovskoiga. Neist vaid veidi eemal on Geft koos Klopkiniga. Nende pea kohalt lendab üle suur luikede parv kurblikult häälitsedes. Mehed vaatavad tahtmatult kümneid madalalt üle lendavaid linde. Kui parv on kaugenenud, on jälle kuulda vaid tuult, mis keerutab lehti puudelt.

Endalegi ootamatult hakkab Tshkalov vaikselt laulma.

“Päike vajus mäe taha, varjud tumenesid, udu jõele laskus, aga mööda stepirada, meie võitlejaid sealt sõjast koju astus…”

Arhipenko hakkab kaasa laulma ja mehed naeratavad üksteisele, sest see vaikne laul kaotab pinge. Kui laul jõuab sõnadeni “elu säästmata võitlesid kodumaa eest, ütleb Geft järsku Klopkinile:

“Selles see asi ju ongi, et me ei võitle enam kodumaa eest.”

“Millest sa räägid?” ei saa Klopkin juudist aru.

Ka teiste meeste laul on lõpule jõudnud ja nad kuulavad tekinud mõttevahetust pealt.  Geft jätkab.

“Ma räägin, et jah, me peksame ikka veel fashiste, aga me ei ole enam kodumaal. Seepärast ongi kõik muutunud, kui me emakese-Venemaa piiridest välja jõudsime.”

Tskalovile see jutt ei meeldi, seepärast on tema hääletoon ka suhteliselt järsk.

“Mis sul siis nii väga muutunud on?”

“No vaata, kas Klopkin oleksid vene põgenike vankritest või nende taludest soomust otsinud. Ei oleks ju? Aga kuna siin elavad on mittevenelased, siin siis nüüd võib? Ja nüüd oleme kusagil metsas ja meie vaenlaseks ei ole enam fashistid, vaid kurat teab mis?”

“Mis nüüd? Kas juutidel on venemaal elu liiga heaks läinud, et sa niimoodi järsku targutama hakkasid? Või ei meeldi sulle see, et me fashiste peksame?” Tshkalov on ennast jälle üles kruttinud. Geft vaatab teda, aga ei ütlem midagi. Tshkalov provotseerib edasi: ”No ütle välja…”

Eemal kôlab summutatud lask. Mehed pööravad pead Asta talu suunas.

 

 

Haavatud Sidorenko ja Krutshkov istuvad tardunult talu hoovis. See on hirm, mis neid niimoodi põrnitsema paneb, et nad iga prõksatuse peale võpatades vaatavad. Sealsamas istub ka Spasski.  Järsku lendavad üle sõjameeste peade luiged suure parvena. Sõdurid jäävad neid lummatult vaatama.

Spasski jääb taevasse vaatama ka siis, kui Sidorenko ja Krutshkov on pilgu juba langetanud. Sidorenko, kelle haava oli sidunud ju seesama paistetanud näoga mees, küsib peaaegu sôbralikult.

« Kuule, mis sa oledki tegelikult papp või ?»

Spasski raputab pead.

“Ei jõudnud saada. … Julgus sai ennem otsa.”

Krutshkov seevastu on Spasski suhtes tunduvalt vaenulikum.

“Mis julgus? Rämps oled, muud ei midagi.”

“Mu isa oli preester ja kui ta kinni vôeti, siis ähvardasid teie ohvitserid, et mind tabab sama saatus, kui ma seminari pooleli ei jäta ja tehasesse tööle ei lähe, nagu kôik korralikud kodanikud. Ja siis ma kartsin.“

“Ilmaasjata ei karda enam.”

Krutshkov lükkabki teda jalaga nii, et Spasski pikali lendab. Spasski ei liiguta ennast, aga hakkab siis totakalt hääletult naerma.

«Sulle kuradile on miski naljakas või ?» 

Krutshkov lisab veel ühe tõhusama löögi, mis lööb Spasskil hinge kinni. Sidorenko jälgib Spasskit äravakstegeva teadmatusega. Kui mees saab hingamise taas käima, sosistab ta kuuldavalt endal kummaline naeratus näol.

“Aga ma tôepoolest enam ei karda… Te ei tea, kui hea see on?”

Krutshkov on hämmelduses. Talle on heidetud väljakutse.

“Ee, aga vaata nüüd seda punaarmeelast?” etleb Krutshkov Sidorenkole. “Tema hakkas järsku kahetsema tehasesse minekut. On nii? Aga mina, kas tead, töötasin ka tehases. Vot on pask. On endale punaarmee vormi selga tômmanud ja nüüd on endameelest rindemees, aga tehassess talle minna ei kôlvanud. Ma sulle… näitan palvetamist… vôta ôige see gümnastjorka seljast, muidu häbistada ka armeed!”

Spasski ei saa aru Krutshkovi loogikast, aga viivitus toob kaasa ainult uue hoobi. Sidorenko ai saa oma kaaslasest ka ôieti aru.

“Ljosha, mis sul hakkas?”

“Ei ole midagi. Me teeme talle ju ainult nalja. Eks ole? Riided seljast. Noh!” Uue hoobi ootuses vôtab Spasski seljast oma vatijope ja seejärel ka sôduripluusi, ise kordagi rohkem Krutshkovile silma vaatamata. Kui ta siis ühel hetkel pôlvili seisab oma valge aluspluusi väel, pomiseb ta midagi endamisi, nii et Krutshkov kummardub ta juurde. 

“Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”

Paremsirge.  Krutshkov vaatab Spasskit liikumatu mao pilguga.

“Aga sa palveta siis, et me siit kõik eluga minema saaksime.”

Sidorenko neelatab. Spasski ajab end taas istukile.

Eemal kôlab summutatud lask. Mehed pööravad pead Asta talu suunas.

 

Kuna Shumeiko hoiab ikka veel kõiki kirbul Asta laudas, pöördub Nikolajev Volobujevi poole:

”Ütle oma seersandile, et ta meid enam ei sihiks.“

Volobujev vaatab Shumeikot paluvalt.

“Kostja, see ei tee asja paremaks.”

Aeglaselt oma väärikust säilitades sülitab Shumeiko, aga laseb ka relval langeda.

“Kui need surnud maksavad praegu kätte oma surma eest, siis sureme me lõpuks kõik.”

Õlaga peaaegu ukse juures seisvaid SMERSHnikuid riivates, liigub Shumeiko ukse poole.

“Seersant!”

See on Nikolajevilt tulnud käsk. Kui Shumeiko laisalt ümber pöörab, närib Nikolajev huult. Ta mõtleb mõne sekundi väga intensiivselt nagu malemängija ja tõstab siis järsku püstoliga ja käe ja laseb Shumeikot rinda. Asta karjatab. Samal hetkel võtavad SMERSHnikud instinktiivselt Kalmeri ja Volobujevi sihikutele. Tundub nagu oleks Shumeiko tahtnud midagi muiates mühatada, aga lôpuks jôuag ta ütelda vaid.

“Vova…”

Volobujev annaks hetkel kôik, et kuulata, mida Shumeikol on ütelda, aga siis jätab jõud ukrainlase maha.

Ikka samas maletaja ilmel vaatab Nikolajev tardunud Kalmerit ja Volobujevit.

 

Valges alussärgis Spasski hakkab pôlvitades palvetama.

“Ghospodi, pomilui…”

Krutshkov ja Sidorenko vaatavad teda süngelt.

 

Lauda vaikuses ütleb Nikolajev tuhmilt ja vaid ôige natuke ennast ôigustavalt.

“Ta oleks teil seal mässu alustanud, aga ise te, Vladimir Ivanõtsh, ei oleks suutnud ju seda teha. Mul on ju õigus, eks ole?”

“Kust te seda kõike võtate?” Volobujevi sisimuses tôuseb temperatuur.

“See on minu töö. Näha alati ette millal inimesed mässama hakkavad. Uskuge, see ei ole keeruline. Aga siis tuleb alati lüüa esimesena. See on umbes nagu teil lahingus, et lasta tuleb alati esimesena. Muuseas, kui me mitte praegu, siis pärast oleksime ta ikka maha lasknud.”

“Ta oli minu parim seersant!“

“Ei, ta oli vaenlane! See ei ole esimene kord, kui ma midagi sellist näen.”

Et Jertsov ja Krasnov neid ikka veel sihivad, käratab Nikolajev neile meeleheitega, et olukord on kontrolli alt libisemas.

“Laske ka teie relvad alla. Ja kaduge siit minema.”

Kui küüni on jäänud vaid Nikolajev, Volobujev, enesesse tardunud Kalmer ja hiirvaikne Asta, valitseb mõne hetke jooksul vaikus.

“Kas te siis aru ei saa, et meil on praegu palju olulisem küsimus. Me peame siit külast välja saama!”

Volobujev ei ole valmis nii lihtsalt teemat vahetama

“Kui te oleksite meile kôigest varem rääkinud, siis me ei oleks siia tulnudki?”

“Aga mida sa tahaksid, et ma oleksin öelnud? Et ärme sinna külasse lähe, sest seal läksid meie poisid väheke ülekäte … Kui ma nägin, et see teie Spasski ei saanud kuidagi Razlogovit seal küünis tappa, ei saanud ma ju teile ütelda, et see vôib olla vaimude kättemaks? Kas te oleksite mind tôsiselt vôtnud vôi? Ma ei usu seda.”

“Nii et teie arvate, et need vaimud?”

Nikolajev vaatab küsimuse esitanud Volobujevile silma, aga ei vasta.

 

“Ainult sellel SMERSHi kaptenil on püstol.”

Luurerühma mehed vahetavad pilke. Gefti märkuse sisust tegi igaüks oma järelduse.

“Ei tea, äkki peaks vaatama minema?” arvab Arhipenko.

“Mina ei läheks hea meelega mitte kuhugi,” poetab Klopkin.

“Nagunii käskis Volobujev meil ju siin oodata?”

Kôik nôustuvad vaikimisi Tshkalovi otsusega. Vaid Geft läheb aida nurga juurde, kus vôib avaneb vaade pikki külateed kolmanda talu ja seal taga ka kehvikutalu poole. Geft laskub pölvili ja uurib läbi oma snaiperpüssi optilise sihiku kehvikutalu hoovi.

“Kas sa näed midagi?” küsib Feodorov.

“Ei.”

Tshkalov vaatab seda omapäiselt talitavat hallide juustesalkudega meest, kes pingsalt maastikku uurib. Ta ei saa sellest mehest aru. Ta ei saa ôieti sellestki aru, mis teda selle mehe puhul häirib.

“Aga mille eest, sinusugust snaiperit, Abrasha, trahvipataljoni üleüldse saadeti? Kas ei oleks aeg sellest rääkida? Muidu poetad siin niisama mürgiseid märkusi?” Tshkalov räägib jôupositsioonilt ja on irooniline. Mehed pöörduvad Gefti vaatama. Temast teatakse, et ta on justkui teadlane ja et ta oli trahvipataljonist, aga ei iial ei olnud rääkinud oma minevikust. Alalhoidlikust ettevaatusest ja küllap ka usaldamatusest. Nüüd Tshkaloviga vastastikku jäädes, ei vaevu ta küll püsti tôusma, ent vastab siiski vastu tahtmist.

“… Ma olin nende vabatahtlike hulgas Moskva ülikoolidest, kes astusid 41. aastal maakaitseväkke, siis kui oli vaja Moskvat kaitsta…”

“No ja siis?”

Geft istub maha. Ta näeb, kuidas kuus meest on pilgud temale pööranud.

 “… kui tuli november, siis saadeti meid, maakaitseväelasi, ka rindele Vjazma alla. 110 maakaitseväe diviis… Kuid väljaõpet ei antud.  Ka relvastust meile ei jagunud. Meie polgus ei olnud 1000 mehel üldse relva. Teistele anti midagi kodusôja ladudest. Minul vedas, et sain prantsuse eelmise sajandi vintpüssi Lebel, 1886. aasta mudel.  Nädal aega ette sakslaste rünnakut ôpetati meid laskma, igaüks sai teha paar lasku, sest padruneid rohkem ei antud. … Nii me seal lumes ootasime saksa tanke. Isegi mina ei mõelnud algul, et see kõik on täiesti mõttetu. Sest kui tankid tulid…

Geftil läheb rääkimine raskeks. Pea kõik on ennast küünarnukkidele ajanud, et seda juttu kuulda. Geft hingab sügavalt.

“… nad lihtsalt sõitsid meist üle. … Esialgu me ikka püüdsime neid veel tulistada…,” Geft naerab oma justkui lapsikuse peale

“… kuid siis sai selgeks, et sellega lihtsalt näitasime oma asukoha. Nii meid piiratigi sisse. Meie füüsikateaduskonnast jäin ainult mina ellu… Ja ma ei suuda siiani mõista, miks oli inimesi niimoodi tappa vaja. Millised suurepärased inimesed meil olid…”

Mehed vaikivad. Lugupidamisest selle vastu, et see prillidega mees on järsku nii liimist lahti.

“…Mind jäin laipade vahele peitu, kui rinne edasi läks. Nädal aega hiljem märkasin juhuslikult sakslaste tagalasse retkele läinud meie ratsasalka… Aga nemad saatsid mind kohe eriosakonda. Seal juba teati, et meie rood oli isamaareeturiteks kuulutatud. Noh, et roodu enam ei olnud ja rinnet me ei hoidnud… Aga kuidas me oleksime saanudki… No peksid mind mõnda aega, et kuidas ma ellu jäin? Süüdistasid, et ilmselt olen saksa spioon. Poisid, aga mina olen ju juut, aga mitte spioon. Noh, üldiselt sain ma aru, et Stalin ei usalda meid.“

Tshkalov sekkub. Mitte väga agressiivselt, aga ikkagi sekkub.

“Stalinit ära siia sega.”

Geft vaatab teda üle prillide ja jätkab, justkui teda ei oleks katkestatud.

“Aga hiljem juba etapilaagrist läksin trahvipataljoni. Ja sain kohe haavata See mind päästiski. Kui ma hospidalist välja tulin, ei olnud meie pataljoni enam. Kõik saadeti surma. Nad pidid Volhovi all avatud põllul ründama sissekaevunud sakslasi. Ja suurtüki tuld peaaegu ei antud. Lihtsalt hukutati inimesi… Selleks ajaks aga polgus juba teati minust kui snaiprist. Öeldi, et ma olen oma süü kodumaa ees lunastanud…”

Arhipenko vangutab pead pärast tekkinud pausi.

“Ma ei saa aru, mis mehed seal eriosakonnas teenivad. Justnagu venelased, aga käituvad nagu… vot isegi ei tea.”

Tshkalov ei taha tunnistada, et see jutt on ka talle môjunud.

“Sa, Abrasha, räägid nagu tüüpiline juut. Kôigil on raske, aga sina räägid nii nagu kahetseksid kodumaa kaitsmist.”

Geft jääb täiesti rahulikuks. Ta seletab justkui õppejõud rumalale üliõpilasele.

“ Aga sina, Petja, ei kuulanud mind. Ma võin kodumaa eest surra, kui on vaja. Aga seal ei sõltunud meie surmast midagi. Saad aru, minu kolleegid, teaduste kandidaadid, isegi mõned professorid, kes olid bronni all ja oleksid võinud Alma-Atasse sõita, panid ennast vabatahtlikult rindele kirja, et kodumaa eest võidelda, aga nende surm oli täiesti kasutu ja mõttetu… justnagu praegu, kui me kardame mingeid erariides poisikesi, kes ei ole iial meie kodumaad ähvardanud. Kuidas me küll selleni jôudsime? Ah.”

Tshkalov tajub järsku, et päike on pilve taha läinud ja laubale on kukkunud algava vihma esimesed tilgad.

Samal hetkel kostab eemalt kolmanda talu õuest karjatus, mis kohe venib meeletuks karjumiseks. Kalmeri hääl hüüab: “Ema.” Relvad hakkavad tärisema. Mehed hüppavad püsti.

 

Spasski lôpetab palvetamise. Krutshkov vaatab teda kôvera naeratusega.

“Noh, kas elu läks nüüd ilusamaks? Päike läks igal juhul pilve taha.”

Spasski väriseb. On ikkagi 22. September. Kui päike kaob, on päris külm. Vihma hakkab vaikselt tibutama.

Samal hetkel kostab eemalt kolmanda talu õuest karjatus, mis kohe venib meeletuks karjumiseks. Kalmeri hääl hüüab: “Ema.” Relvad hakkavad tärisema. Mehed hüppavad püsti.

 

Nikolajev viivitabVolobujevile vastuse andmisega. Ka Kalmer tôstab pea, et ohvitseride jutuajamist jälgida.

“Need poisid ilmusid täpselt seal, kus nad maha lasti. Seda ma mäletan. … Juba siis, kui teie esimene vôitleja seal soo servas langes ja seal samas oli ka veel üks vanem laip, tekkis mul halb eelaimus. Mida veel? … See teie Spasski ei ole võimeline selliseid haavu lööma, nagu seal küünis tehti. Nii lõikavad mehed naisi, keda nad vägistanud. … Edasi mõelge, mida tahate! Kas need on vaimud või mitte. Mina ei tea. Tean ainult, et mehed on surma saanud täpselt nende kohtade peal ja täpselt samal viisil, nagu surid selle küla elanikud. Ja ma kardan, et kui me läheme jälle mônda valesse kohta… saate isegi aru.”

Tundub, et ka Volobujev on Nikolajevi arutlust süvenenult jälginud.

“Kui palju siin elanikke oli?”

“Võib-olla 15 inimest. Kõiki ei olnud ju kodus. … täiskasvanud mehed olid ilmselt metsas.”

“Aga kas te mäletate nende … surmakohti.”

“Kôiki ei mäleta. Ma ei teadnud ka, et üks naine vägistati. Nad ei kandnud ju taolistest asjadest ette. Vôib-olla oli siin veel midagi sellist. Ma ei tea.”

Volobujev arutleb edasi.

“Aga see vanamutt on kogu selle aja koos nende surnutega siin elanud. … Ehkki ta oli pealekaebajana rohkem süüdi, kui ükski meie meestest, kes siin on täna surnud… Tähendab, mingil viisil on võimalik ikkagi siit eluga pääseda. Siin peab olema mingi nôks.“

Nikolajev nôustub: “Just nimelt.”

Ohvitserid vaatavad Kalmerile otsa. See muigab môrudalt.

“Te ei ole ju lasknud mind maha ainult selle pärast, et keegi teine ei oska teile Astat tõlkida?”

Nikolajev ohkab. Võtab nokkmütsi peast, et korra pead sügada.

“Ma saan sust väga hästi aru, Kalmer Juhanovitsh, … kuid see oli siin sõda. Ma ei on kahju sellepärast, mis siin toimus.”

Kalmeri pilk on ainiti Nikolajevi silmades. Siis raputab ta vaid napilt pead keeldumiseks.

“Kalmer…”

Kalmer pöörab pea teda vaikselt kõnetanud Volobujevi poole.

“Kui sa meid ei aita, siis surevad ka need poisid, kes ei ole iial varem Eestis olnud ja ei ole mitte milleski süüdi? Ega sa ometi seda ei taha.”

Kalmer peab pika pausi. Näib nagu ta isegi ei mõtleks. Asta ei saa sellest pausist aru, aga ta näeb, et ohvitserid jälgivad ainiti Kalmerit.

“Ma tean, et minuga on nagunii kõik läbi, aga … ma teen seda ainult selle ukrainlase mälestuseks. Ta oli ainus, kes mind môistis.”

Neid sônu ütleb Kalmer Volobujevile silma vaadates.

“Ma tahan nii loota, et ta ei olnud ainus. Ma olen ju teid näinud. Te ei ole ju kôikNKVDlased. Ja ükski eesmärk ei ole nii suur, et süütuid inimesi tappa.”

“Hästi.”

Nikolajev hingab pahinal välja. Ta oli hinge kinni hoidnud.

“Läheme siis kohe teiste juurde.”

Nikolajev pöördub Asta poole.

“Noh, memmeke tule.”

Asta vaatab Nikolajevit, kui ka end püsti hiivanud Kalmerit, kes kinnitab sama.

“Läheme, Asta-tädi.”

Asta tôuseb ja liigub kaarega Nikolajevist mööda kohe ukse juurde.  Kalmer kohe tema järel.

Volobujev liigub talle järele. Poolel teel patsutab Nikolajev teda õlale ja annab silmadega edasi sõnumi:

“Hästi tehtud!” 

Volobujev muigab mõrudalt. Shumeiko keha kohale jõudes Volobujev peatub:

“Kuidas ma ta surma poistele seletan?”

“Ütle, et vaimud…”

 

Kalmer on automaatselt oma teed lühendades minemas läbi kolmanda talu hoovi, kui Asta rabab teda riietest.

“Ärme sealt läheme!”

“Miks?”

Kalmer seisab kolmanda talu väravas. Kui ta ootamatu aimduse sunnil tôstab pilgu ôuele, karjatab ta häälega, millesse seguneb kôik maailma lootusetus ja kurbus.

“Ema!“

Kalmer tormab ôue, kus väikselt pingilt tôuseb ülesse vanem maamees ja lihtsates riietes vanem naine, kes vaatavad nende poole tormavat punaarmeelast küsival kurval pilgul. Hetk hiljem lahvab Kalmer pôlema, otsekui oleks ta bensiiniga üle valatud.

Volobujev ja Nikolajev avavad oma relvadest tule. Piisavalt kaugel.

Naabertalust jôuavad aia juurde ja tarduvad seal Spasski, Krutshkov ja Sidorenko.

“Ema, see olen ju mina! Isa!”

Üleni pôlev Kalmer püherdab maas ja heidab end siis kaevu kôrval olevasse loomade joogivanni. 

XX episood – Nikolajevi ülestunnistus

Teises talus kutsub Krutshkov sõdur  valjusti sosistades Nikolajevit.

“Seltsimees kapten, vaadake nad lähevad kuhugi.”

Nikolajev tuleb sõduri vaatlusposti juurde ja piilub läbi põõsaste. Eemal on Volobujev koos Shumeiko ja Kalmeriga teel Asta talu suunas.

“Mis sellest vanamutist sai, kelle me ennem kinni võtsime.”

“Me lasime tal minna… Te ei andnud ju muud käsku.”

Sôduril on ôigus ja tundub, et Nikolajev kahetseb oma suuremeelsust.

“Ei andnud jah…. Kutsu Jerstov siia. “

 

Kalmer, Shumeiko ja Volobujev avavad taas keldri ukse. Seal ei ole kedagi.

Asta leidmine ei lähe kiiresti.

 

SMERSHi Jerstov ja Krasnov luuravad lähemale Asta majale ja jälgivad luurajate tegevust.

 

“Ta on siin.”

Hüüe tuleb laudast. Shumeiko on Asta leidnud lehmasôimest. Seal pimeduses kössitab Asta ja vaatab neid allaheitlikul pilgul. Väikesed aknad heidavad ruumi üksikuid valguskiiri. Kalmer ja Volobujev kiirustavad lähemale. Mille peale Asta tômbub instinktiivselt veel enam kerra justkui lööki oodates.

“Asta-tädi, ära karda, me ei tee sulle midagi.”

Asta ei vasta midagi. Justnagu ei saaks ta Kalmeri eestikeelsest pöördumisest aru. Umbusklikult väriseb ta edasi oma nurgas. Volobujevi meelest tundub kogu asi kahtlane, kuna see naine on ilmselgelt hull. Kalmerile on see samuti selge, sest ta vaatab vabandavalt Volobujevi poole, aga jätkab siiski.

“Asta-tädi, tule sealt välja?”

Asta raputab pead.

“Aga kus kõik külaelanikud on?”

Asta ei vasta, aga ta silmad lähevad vesiseks. Ta vaatab Kalmerit pilgul, nagu peaks see juba ammu aru saama juhtunust. Kalmer on ju ka tegelikult vaimus juba leppinud sônumiga, mida ta kuulda kardab.

“Ma nägin täna Arnot ja Punapäe poisse, aga nad kadusid nii kiiresti.”

“Nad püüdsid ära joosta… Jõudsid ju peaaegu metsani, aga…sinna ma nad matsin ka.”

“Aga ma ju nägin neid.”

“Nad tapsid minu Tiina ka. Kôik tapsid ära.“

“Ja minu vanemad…?”

Asta raputab pead. Siis ôige vaikselt: “Punapää talu hoovis…”

Kalmer neelatab. Ta on kogu selle aja ikka veel lootnud. Volobujev tema taga muutub kannatamatuks.

“Mis ta ütleb?”

“Et kõik tapeti.” Kalmeri hääl on kadumas kuhugi teisele poole, kus inimesed enam ei räägi.

Volobujev ja Shumeiko vahetavad pilgud. Volobujevil on rohkem piinlik. Ta on ka rohkem segaduses.

“Aga need poisid?”

Kalmer vist enam ei kuule kedagi. Ta räägib Astale ainiti silma vaadates.

“Aga miks?”

Asta saab ilmselt aru ainult teatud môttekäikudest. Nüüd, kus ta juba hääletult nutab, kordab ta papagoina peas läbi aastate ennest korranud küsimust.

“Miks te siis juba ka mind ei tapnud?”

 

SMERSH on lauda ümber piiranud. Nikolajev jääb ukse ligidale kuulatama.

 

Volobujev on kärsitu, sest Kalmer ei tõlgi kohe.

“Mis ta ütleb?”

Kalmer naeratab valuliselt.

“Asta-tädi, meie ei ole siin olnud.”

Asta noogutab virila naeratusega, saades aru, et Kalmer ei ole teda mõistnud.

“Ma tundsin ju teie ohvitseri ära.”

Kalmer tôlgib Volobujevile.

“Ta ei tee sôduritel vahet. Ta arvab, et meie tapsimegi siin?”

“Aga siis ajab ta meid äkki sakslastega sassi? Äkki olid need sakslased?”

Shumeiko krimpsutab nägu valuliselt leitnandi sellise küsimuse peale. Kusagil Volobujevis istub ikka idealistlik nôukogude noormees, kes ei taha uskuda. Kalmer küsib siiski.

“Asta tädi, kas sakslased ka siin käisid?”

Asta jääb hetkeks meenutama.

“Ühe korra. Aga ma olin kôik juba maha matnud ja nad sôitsid kohe edasi.”

Nüüd Kalmer tôlgib lôpuks.

“Ei, need olime meie.”

“Noh, kas nüüd olete ônnelikud vôi?”

Kalmer ei vôpata selja tagant seda häält kuuldes. Ta hingab korra sisse, enne kui ta Astalt eesti keeles hääletult küsib?”

“Kas see on see ohvitser?”

Asta noogutab napilt. Ta näeb meest, kes on lauda uksest sisenenud.

 

Volobujev ja Shumeiko pööravad ringi. Ukse juures seisab Nikolajev. Ta käsi on püstolikabuuri peal, ehkki kogu ta ülejäänud olek reedab väsimust ja omamoodi kurbust. Asta on hiirvaikne, silmad hirmust pärani.

Vaevalt, et Kalmer môtles oma järgmise käigu peale. Üheainsa sujuva liigutusega oli ta püsti ja ta automaat tulistas valangu Nikolajevi suunas. Jah, ainult suunas, sest Volobujev oli veelgi kiirem relva rauda üles lööma. Môlemad mehed rabelevad hetke, kuid Volobujevi lahingharjumused osutuvad tugevamaks. Puhtast automatismist käänab ta relva ja lööb samal ajal küünarnukiga Kalmerit pähe. Eestlane taganeb obadusest paar sammu, ent samas on ta relvast lahti lasknud.

Nikolajev seljatagant tormavad lauta ka Krasnov ja Jertsov, kes kohe vôtavad Kalmeri sihikule.

“Järele jätta.”

See käsklus tuleb Shumeikolt, kes on sammu taganenud ja vôtab SMERSHnikud omakorda kirbule.

“Mitte liigutada!”

Shumeiko on Kalmerit sihtivate SMERSHnikute suhtes külje peal. Nii et teoreetiliselt on tal eelis esimesena tulistada, kui SMERSHnikud peaksid oma relvad tema poole pöörama.

 

Möödub môni hetk, mille jooksul ei tea keegi, mida teha. Volobujev üritab asjatult Shumeikoga silmsidet saada. Asjatult, kuna ukrainlasest seersant kogu oma tähelepanu SMERSHnikutel, kes ei julge liigutada.  

Nikolajev raputab mütsilt sinna laskudest kukkunud katusepuru üllatavalt rahulikult. Muidugi on see tehtud rahu. Ta muigab, aga ka temal on vaja end koguda.

“Noh, jäämegi niimoodi seisma vôi?”

Seinale toetuv Kalmer hingeldab ja vaatab etteheitva koera pilgul Volobujevit.

Sel leitnandil ongi korraga väga loll tunne. Samal ajal, kui Nikolajev näib järjest koguvat enesekindlust. Ta surub  ikka veel Kalmerit sihtiva Jerstovi automaaditoru alla. “Jätke nüüd.” Ja  astub Kalmerile lähemale. Mitte ligidale, aga lihtsalt veidi lähemale.

“Miks te siis nüüd nii, Kalmer Juhanovitsh? Nii kiiresti langetate otsuseid, aga ise ei tea kogu lugu. Vaatame seda asja nüüd uuesti. Meile teatati tookord, et siin külas varjatakse natsionalistlikke bandiite. Ja kes sellest teatas? Kas see vanaeit teile juba ütles, et ta ise kaebas oma naabrite peale. Ja et kôigepealt olid siin eestlastest hävituspataljoni mehed, keda ühest talust lasti. Ja alles pärast seda kutsuti meid. Saate ju aru, et kui eesti seltsimehed paluvad, siis meil ei olnud teist vôimalust, kui siia tulla. Te olete ju ise kom noor ja peaksite sellest aru saama, Kalmer Juhanovitsh.”

Selle jutu ajal on Kalmer pööranud oma tühja pilgu Asta poole. Ta küsib muidugi eesti keeles ja vaikselt;

“Asta-tädi, aga kas sa kaebasid meie peale?”

Asta hakkab vastuse asemel vaikselt ulguma. Kalmerile tundub, et ta kukub taas, ehhki kuhugi ei ole enam kukkuda. 

“Miks sa seda tegid?”

Asta vastus tuleb endiselt läbi vaikse ulgumise.

“… Mina ei teadnud, et kõik surma saavad. Ja Tiina ka.”

Kalmer pöörab oma pea Astalt eemale ja vajub jôuetult seina najal istuma.

“Laske mind nüüd maha, palun.”

Kôik ülejäänud on vaikselt vaadanud seda vestlust eesti keeles. Nikolajev otsustab edasi minna.

“Ongi kôik. Vladimir Ivanôts, ütle oma seersandile, et ta relva alla laseks.”

Volobujev vaatab taas Shumeikot, kelle kindlus mureneb, aga ta ei langeta veel relva. Selle asemel nendib ta: “Loll oled sa, Vova. Vôi siis lurjus.”

Nikolajev toetab ennast joogitünnile istuma ja otsib sigareti.

“Aga teie, seersant, arvate ka, et asjad on kôik nii lihtsad. Jumala eest, te pirtsutate nagu  preili. Aga môelge hoopis nendele poistele, kes siin olid koos minuga. Enne sôda olid siin Eestis kôik metsad bandesid täis. Sellist vaenlast sa ei näe, sest ta ründab ootamatult ja jookseb kohe minema. Aga see teeb poisid väga närviliseks. Iga puu taga vôis olla vaenlane. Nii oligi, et kui kui me siia külla tulime, püüdsid mõned poisid kohe metsa joosta. Meie omadele oli kohe asi selge, et lähevad abi järele. Nii neid siis kohe lastigi. Samad poisid, keda me täna sealsamas lagendikul nägime. Jah, need olid alles lapsed, aga kui meie ei oleks neid lasknud, siis järgmisel hetkel oleks meid lastud. See oli sôda.“

“Ja need banded tekkisid teie meelest lihtsalt niisama,” pigistab Shumeiko läbi hammaste.

Nikolajev imeb paberossi. Seejärel nendib.

“No, selge. Teile ei meeldi nôukogude vôim. Aga mina olin sôjaväelane ja mul olid käsud.”

“Aga teised külaelanikud?” küsib Volobujev ja ka tema hääles on lootusetu kôlaga süüdistus.

“Mis teised. Mul ei olnud midagi kellegi vastu siin külas, aga kui need poisid olid juba surnud, läksid naised ju hüsteeriasse. No, mida sa teed, kui sinu peale kisendatakse? Aga meil oli vaja veel saada informatsiooni bandiitide kohta. Siis hakkasid ka vanamehed oma naisi kaitsma.  Minu poisid olid ju kogu aeg ise ka väga närvis, sest iga hetk võidi meid ju metsast rünnata. … Ma saan nendest sakslastest, keda siis saadeti vene küladesse korda looma. See, mis neis külades juhtus, ei tule julmusest, vaid hirmust. Nad on kusagil võõral maal, neid tulistavad nähtamatud mehed metsast, sul on hirm garnisonist välja tulla, sest võid kuuli saada ja siis öeldakse, et sealt külast on partisanidele süüa antud. Sa sõidad sinna ja sa ei tea, kas keegi neist alaealistest poistest ei ole ise sind metsast tulistanud. See on selline hirm, et keegi ei kontroll enam olukorda. Mitte miski ei muuda inimest julmemaks kui hirm. Vot tak vot. Mina ei ole ju süüdi, et see naine oma naabrite peale kaebas. Vôi et need natsionalistid siin sellist terrorit korraldasid.”

Tekkinud vaikuses lausub Kalmer tuhmilt Volobujevile.

“Ja teie, leitnat, küsisite minu käest, miks eestlased on saksa mundris? Kas te nüüd saate aru? Mis neil üle jäi. Ainult mina olin loll, kes ikka veel lootis. Te ise panite meid saksa mundrisse.”

Shumeiko lisab: “Üks aasta nôukogude vôimu ja 700 aastat sakslastega sôdinud rahvas läheb fashistide sôjaväkke.”

XIX episood – Kuidas lahkuda?

Lehtede langedes maha näevad mehed, kuidas rohu seest ilmuvad ootamatult luurajate teele neli suveriietes poissi. Vanim neist, kes närib heinakôrt, on vaevalt 13 aastane. Näis nagu oleksid nad kogu aja rohu sees pikutanud ja nüüd lihtsalt püsti tôusnud, et veidi imestunud heatahtlike pilkudega sôdureid vaadata. Vassiljev ja Homutov peatuvad, oskamata midagi arvata. Järgmisel hetkel lõhestab õhku karjatus. 

 

Üks Homutov taarub ja pöördub ringi. Ta rinnas on kuulihaav. Samal hetkel tekib sinna veel teine kuuli väljumishaav koos verepurskega. Neid eemalt vaatavad luuregrupi mehed tarduvad.

Silmanurgast märkab Volobujev, kuidas Kalmer astub silmi kissitades tahtmatult ettepoole.

“Arno!” sosistab ta.

Samal hetkel ilmuvad vaiksete purtsatustena ka Vassiljevi selga ja rinda kuulihaavad. Ei Homutov ega Vassiljev t ei saa kohe aru, mis on juhtunud, hämmastuses ja valus taarudes. Kuid hetkel, kui Homutovi pôlved jônksatavad ja mees vajuma hakkab, kostab Volobujev hääl.

“Pikali.”

Kõik mehed teevad seda paanilise kiirusega. Välja arvatud Kalmer, kes hüüab nii valjusti kui suudab.

“ARNO !!”

Kalmer teeb veel môned sammud ettepoole, kuid kistakse Shumeiko poolt pikali.

“Kuhu sa lähed?”

Arnoks hüütu aga ei näita millegagi, et ta oleks Kalmeri hüüdu kuulnud. Juba pikali maas näevad kõik mehed, kuidas poisid aeglaselt haihtuvad. Geft kissitab kuni viimase võimaluseni silmi, et poisse vaadata. Siis on ümberringi taas vaikne. Hommikused linnud laulavad. Veel lehti langeb kollase vihmana kaskedelt maha.

“See oli minu vend, Arno. Täpselt nagu ma teda mäletasin,“ laliseb Kalmer shokis.

Arhipenko vaatab hirmus enese selja taha. Toimunud oli kohtumine tundmatuga.

 

“Kas keegi nägi, kust tulistati?” nôuab Volobujev valjult. Keegi ei reageeri. Volobujev vannub enesele nina alla. Ka Nikolajev teab, et peab ohvitserina midagi tegema.

“Leitnant, saadke kedagi vaatama, mis nendega juhtus!”

Volobujev vaatab oma mehi. Arhipenko kordab veelkord paanikat reetva häälega Volobujevi varasemat küsimust.

“Poisid, kas keegi nägi, kust tulistati?”

On selgelt tunda, et mehed väldivad Volobujevi pilku, kuna keegi ei taha varjest lageda peale minna. Lõpuks peab leitnant midagi ütlema.

“Shumeiko, saada oma jaost kedagi. … Teised vaadake metsa. Kui midagi on, siis kohe tuli peale.”

Shumeiko on nüüd omakorda raske valiku ees. Kalmer tõuseb püsti.

“Mina lähen. Seal olid ju minu küla poisid.”

Nikolajevile see ei sobi.

“Jätta. Sa oled meil ainuke eestlane. … Ma ei saa aru võitlejad, kas te jätategi oma seltsimehed sinna surema?“

Shumeiko pöördub Klopkini poole: “Sanja võib-olla roomad sinna? Me kõik katame.”

“Kost, mu tütrel oli just sünnipäev…”

Shumeiko tahaks ehk midagi ütelda, aga selle asemel pöördub ta jao Baranovi poole.

“Baranov, sina lähed. “

See on öeldud nii käskival häälel, et mees ei vaidle. Ta hiilib varjest välja, aga vaevalt kümmekond sammu ettevaatlikult astunud, heidab ta kõhuli, et lagendiku kõrges rohus roomata. Kõik mehed jälgivad silmi kissitades lagendikku.

“Mehed, oodake.”

See hääl tuleb SMERSHnike juurest, ku Spasski pôlvini tõusnud.

“Kas te siis aru ei saa? See oli ju samuti jumala märk, et me kõik oleme patused. Need olid ju süütult tapetud lapsed. Ja kunagi me peame vastutama kõigi süütult tapetute eest…“

“Kas te panete tal juba suu kinni!”

Esimest korda näevad punaväelased raevunud Nikolajevit, kes kohe kahetseb oma röögatust, sest kôigi pilgud peatuvad tema peal. Kuid veel kiiremini, kui Nikolajev on saanud hüüda, tabab Jertsovi püssikaba Spasskit neerudesse, nii et ta sealsamas kokku vajub.

Baranov on end rohus neljakäpukile tõstnud, et Spasski suunas vaadata. Halva aimus rabab teda aga kohe, nii et pead metsa poole tagasi keerab ta juba aeglaselt, lootes mitte näha, seda, mida ta kohe näeb. Seal seisavad jälle need poisid. Baranov vajutab päästikule.

‘Tuld.”

Kõik punaväelased tulistavad paaniliselt metsa ja poisse. Kuulid tabavad ka maad poiste ees, lüües ülesse mulda.

Samal hetkel purskab Baranovil endal rinnast verd, ta üritab korraks püstigi tõusta, end kukub siis. Seda ei ole kuulda, kuna ligi 16 automaati täristavad sel ajal. Nukralt seisvatele poistele ei teen need lasud midagi teinud. Nende ilmed on peaaegu sôbralikud, kui nad vaatavad punaväelast, kes üritab veel roomata. Siis heidavad nad ka ise taas rohu sisse.

Ühe salve tühjendamine ei võta ju rohkem aega kui 5-6 sekundit. Kui see on läbi, kostab korraks vaid lõginat, kui mehed oma relvade salvesid vahetavad.  Taas vaikus.

“Kuidas siis on, kas proovime mônda teist teed külast lahkuda?”

See Nikolajev valjusti esitatud küsimus on sama kohatu kui irooniline. Ükski mees ei liigu ega tee ka mingit ettepanekut. Ka Volobujev raputab pead ja kamandab õõnsa häälega.

“Mehed, tagasi tallu, kust me tulime.”

Tshkalov on esimene, kes oma mehi tagant sunnib.

“Läheme siis juba, jobtvoju matj.“

Ükshaaval hakkavad mehed liikuma. Ikka kummargil, justnagu kardaksid nad lagendiku poolt uut lasku. Kuni üks meestest vandudes lihtsalt spurdib minema. See on signaaliks teistelegi, kes selja taha vaid kiireid pilke heites jooksevad tagasi taluhoovi suunas. Viimaste seas veab Shumeiko Kalmerit enda järel.

Ka Nikolajevi mehed on sama moodi taganenud tirides Spasskit endaga kaasa.

Nikolajev ise liigub samuti kummargil Volobujevi poole, hääl hooletu ja isegi pilkav et varjata nõutust, mis ometi on alasti.

“Noh, Vladimir Ivanõtsh, mis me teeme. Teie olete ju rindemees, teate vast paremini.”

Volobujevi vastus tuleb automaatselt ja tuhmilt.

“… Läheme oma varasematele positsioonidele. Seal vähemalt ei juhtunud midagi. Ja ootame…”

Nikolajev veendub, et kedagi ei ole läheduses. Igaks juhuks madaldab ta häält. See küsimus kõlab irooniliselt, aga mõlemad mehed saavad aru teineteise tõsisest silmavaatest, järgnev on kõige olulisem küsimus.

“… No ja kui meie ratsavägi saabub, mida nad teha saavad?”

“Me peame ju siit välja saama. … Lev Pavlovitsh, mis siin õige toimub? Teie teate sellest külast ju tunduvalt rohkem kui mina.”

Nikolajev paistab korraga väsinum, kui varem kogu selle aja jooksul, mis Volobujev on teda näinud.

“Ma ütlen sulle ausalt, et ma ei saa millestki aru. Saad aru. Mitte millestki.”

“Ma teatan raadio teel, et meid on rünnatud.”

“Mhmm.”

 

Arhipenko on ennast sättinud laskepositsioonile aida nurga juures. Sealt tormavad mööda teisedki. Mõned sätivad ennast aida seina najale istuma. Esimese hooga ei julge keegi midagi ütelda. Siis teeb Klopkin otsa lahti.

“Blät, mehed, mis see oli?”

Keegi ei vasta.

“Need ei olnud ju ometi mingid vaimud.”

Klopkini hääles on hirmu ja paanika noote, nii et Tshkalov vaigistab teda vihaselt.

“Jää vait.”

Mõni hetk möödub veel hingeldades. Siis ütleb maapoiss Ahripenko vaikusesse.

“Ja siis veel Kostja Spasski oma jumala jutuga.”

Mostovkoi: “No tal on lihtsalt ajud juba segi pekstud.”

Tshkalov: “Ja põhjusega. Mida ta seal rääkis, et me peame maksma süütult tapetud hingede eest. Joptvaju, sakslased on talle süütud hinged või?”

Mehed nõustuvad sellega. Kuid seletamatus on endiselt õhus, nii et Klopkin alustab oma jutuga uuesti.

“Aga mis poisikesed  need siis olid? Mehed, mis see on? … Abrasha, sina oled meil ju teadlane.”

Kõik vaatavad järsku Gefti poole. Muidugi ei tea ka tema. Geft ei näe, kui tema selja tagant ilmuvad õule viimaste meestena Shumeiko ja Kalmer, kes jäävad samuti vaatama Geftit.  Juut vaikib pikalt ja mõtleb.

“… Ma ei ole midagi sellist näinud. Need poisid olid ju nagu hallutsinatsioon. Kuid hallutsinatsioonid ei tulista. Ja kas me siis kõik saime näha hallutsinatsioone samal ajal.”

Mostovskoile sellest ei piisa. Tegelikult ei piisa kellelegi sellest nina alla pomisetud lausetest.

“Abrasha, sa lihtsalt ei või seletada või. Mis see oli?”

“… Ma ei tea.”

Shumeiko on selle  vastuse ära oodanud, kuid kauem ta ei oota.

“Kuulge mehed, paneme valvepostid selle talu ümber. Keegi üksi ei jää.  Saite aru. Petja, sina võtad talu tagumise poole ja mina esimese poole. Klopkin, sinna vasakule aia nurka, Fjodorov jääb…siia.”

Mehed lahkuvad. Ümber pöörates märkab Shumeiko, et Kalmer on vajunud seina najale niipea, kui Shumeiko tema enam tähelepanu ei pööranud. Ukrainlane läheb ja seisab Kalmeri ette. Ta nagu tahaks midagi ütelda, aga ei oska. Hoopis Kalmer pomiseb endale kuuldavalt nina alla.

“Nüüd on kôik selge…”

Pärast hetkelist pausi vaidleb Shumeiko talle ilma veendumuseta vastu.

“Jäta. Kust sa seda võtad?“

Kalmer tõstab pilgu ja muigab valus-irooniliselt. Võib-olla ka veidi tänulikult.

“Arno, mu vend oli seal täpselt sama vana, kui enne sôda. Aga ta oleks pidanud praegu olema juba 16 aastane… Ta ei saanud mitte kuidagi olla sama noor, nagu enne sôda.”

Samal ajal jõuab talu juurde Volobujev.

“Jakov, kas teie oskate seletada, mis see seal oli?”

Geft raputab pead. Kuid lisab siis mõne aja pärast.

“Seal oli üks asi. Need poisikesed ilmusid mõlemal korral välja täpselt samas kohas Nagu me ise oleksime nende ilmumise põhjustanud, kui sinna lagendikule läksime.  Kui te tahate teaduslikku selgitust, siis me teame, et on üks koht, kus iseenesest ei juhtu midagi, aga kui me sinna ligidale läheme, käivitub mingi reaktsioon. Saate aru, meie aktiviseerisime selle nähtuse. Ainult ma ei saa aru ühest asjast. Kui see on sama nähtus, mis tappis Sanja Rôkovi ja selle SLERSHniku  – aga mäletate, et Spasski rääkis noore naise ilmutusest – siis kuidas te saite kôik seal küünis olla ja mitte surma saada? “

“Ôige. Rôkov läks ju varjest välja, metsa poole ja vôis surma saada täpselt nagu … poisid praegu,” noogutab Shumeiko môtlikult. 

“Aga kas seal on mingi selline loogika, et me saame siit kuradi vanaema juurde ära sôita.” Volobujevile on hetkel selgeks saanud, et tal on ükskôik, mis nähtusega on tegemist. Tähtis on ju vaid siit minema saamine; sest nähtamatu vaenlasega ei saa vôidelda.

Geft kergitab kahetsevalt kulmusid.

“Ma ei tea veel.”

Shumeiko katkestab vaikuse uuesti.

“Aga see vanamutt. Tema on ju siin ellu jäänud…” 

XVIII episood – Lahkumine külast

Volobujev ilmumisel küüni uksele, pööravad õues viibijad näod tema poole. Volobujevile piisab pilgust teineteist sihtivatele sôduritele, et mõista õues valitsevaid pingeid.

“Nii, mehed, läheme asju pakkima. Me liigume edasi. … Ma selgitan seal teile kõik. Vassiljev, mine kutsu vahipostilt poisid meie tallu.”

Vassiljev tôttab käsku täitma. Teised sôdurid langetavad relvad, ent tarduvad samas kui Volobujevi selja taha ilmub verise näoga Spasski, keda talutab Krutshkov. Nad liiguvad SMERSHi talu poole. Sünges vaikuses vaadatakse seda minekut.

“Nikita, pea vastu!”

Seda ütleb madalal häälel Shumeiko. Spasski teeb kohmaka katse tagasi vaadata, kuid Krutshkov veab teda järelejätmatult edasi. Ülejäänud SMERSHnikud ei tea kuidas reageerida, nad tajuvad nende vastas seisvate meeste tumma ähvardust, mis ootab veel vaid ühte sädet.  Volobujev püüab uuesti tekkivat pinget kohe jahutada.

“Hea küll, mehed, läheme, läheme!”

Kuna Spasski koos saatjatega kaovad järgmise talu hoonete taha, pöörduvad ka luurerühma mehed Volobujevi käsku täitma. Tajutava aeglusega. Veel enne jôuab Volobujev kinni püüda Nikolajev pilgu, mis saadab talle sônatu hoiatuse. Jah, muidugi, Volobujevil tuleb ju kohe kôikidele küsimustele hakata vastama.

 

Shumeiko sätib ennast Volobujevi kõrvale astuma. Ta räägib vaikselt.

“Komandör, nii ei saa.“

Volobujevil on piinlik. Seepärast on ta vastus võib-olla liiga järsk.

“Mida sa pakud? Tahad SMERSHi vastu välja minna või? Paned ette mässata või? Ja mis edasi?”

See oli öeldud nii vaikselt, et keegi teine seda kuulda ei saanud. Shumeiko näost on raske midagi välja lugeda.

 

Mehed jôuavad oma baastalu ôuele, kus kôik pöörduvad Volobujevi poole.

“Mis seal juhtus? Kas Spasski tõepoolest tappis selle SMERSHniku?”

“Seal ei ole kôik selge. Noh, lühidalt, nad leidsid ta seal palvetamas. Tuli välja, et tal oli isegi ikoon kaasas olnud.”

Klopkin mühatab lihtsameelselt.

“Mis nüüd? Kas ta on järsku nüüd ainukene, kes palvetab? Kogu Venemaa metropoliit ise õnnistas meid sõda pidama.”

Tshkalov lõikab vahele.

“Aga mitte igaüks ei ürita seltsimeestele seletada, et ta on minevikuga lõpparve teinud. Te ju ise mäletate kuidas ta meil komsomoli koosolekul rääkis, et ta enam ei palveta. Tsiteeris veel Jesseninit. Ta lihtsalt valetas meile.“

See avaldus tekitab hetkeks vaikuse. Ebamugava vaikuse. Volobujev, kes püüab silmadega aimata, mida mehed mõtlevad. Ta silmab Kalmerit, kes veidi eemalt vaatab tema jaoks võõraste meeste muret. Shumeiko hingab raskelt. Ta sônad on rasked.

“Nii et sina lased oma sõdureid maha lihtsalt palvetamise pärast.”

“Kostja, mis, sul hakkas järsku papist kahju või? Ma sain kogu aeg aru, et ta ei ole mingi õige komnoor. Pidur oli ta?”

“Nii et sinu ta juba oli? Ütle mulle, kas sina kirjutad eriosakonda meie kohta raporteid või?

See oli löök, mida keegi ei oodanud. Tshkalov on sõnatu. Ta silmad vilavad, aga ainult korra. Aeglaselt liigub ta seejärel Shumeikole vastu. Iga järgneva sônaga kogub ta hääl jôudu.

“Raporteid, huiaporteid, ma surun need sulle perse. Ma olen kommunist ja ma lihtsalt vihkan kõiki neid, kes on siia punaarmeesse juhuslikult sattunud. Aga sulle hohollile ei mahu see vist pähe? Kas sinumeelest oli Spasski mingi võitleja või?”

Shumeiko ei vasta samasuguse rinda kummiajava hääletugevusega.

“Tähendab, kui on pidur, siis ei vôi ka kodumaad kaitsta? Ma ei tea, kas meil ikka on sama kodumaa. Minu jaoks on ta oma, sest ta seisis mu kôrval, kui me lahingusse läksime, saad aru?”

Kaks meest on üksteisele väga ligistikku jõudnud.

“JÄTTA!”

Sellist röögatust ei olnud mehed Volobujevi suust kunagi varem vist kuulnud. Ta on isegi üllatunud ja üritab end kontrollida, isegi kui närvilisus ta lôualihaseid krampi ajab.

“Täiesti segi keeranud olete või. … Te, kurat, teate ju kõik isegi milline on olukord. Ja lõpuks, võib-olla Spasski ei tapnudki seda meest. Seal oli ka midagi ebaselget.”

Arhipenko

“Mis seal siis oli? Meie kuulsime ainult, kuidas kaks meest hakkasid korraga röökima?” 

“Tundub, et Spasskil keeras lihtsalt ära. Pean silmas, et minu meelest läks ta hulluks…”

Volobujev murelik hääl ütleb meestele, et nende leitnant peab tôepoolest silmas kliinilist haigust, isegi kui meelekoha juures mõistuse kadu märkiv liigutus tunduks kuidagi koomiline.

“Ta rääkis, et seda tegi jumala enese ilmutust. Mingit naist vôi midagi sellist. Aga endal olid silmad justnagu kaifi all. Lühidalt, ta ei olnud normaalne. Aga ta ei ole ju esimene, kellega seda on juhtunud.“

Mehed ei oska midagi kosta. Nende näod on tôsised.Volobujev kasutab tekkinud pingelangust.

“Igaüks võtku omad asjad ja koguneme värava juurde. Me läheme siit edasi.“

 

Volobujev siseneb talu magamiskambrisse, kus oli tema seljakott. Ta ei märka, kui tema selja taha uksele ilmub Kalmer. Tema selja taga on ka Shumeiko.

“Kas te Nikolajevilt Asta kohta midagi küsisite?”

“Selle vanaeide kohta?”

“Nojah.”

Tagumisse tuppa Shumeiko selja taha tuleb Geft, kes ilmselt oli soovinud samuti leitnandiga nelja silma all rääkida. Ta vaatab veidi kahtlustavalt ülejäänusid, aga ära ei liigu. Volobujevil on omamoodi hea meel korra proovida ära rääkida seda, mis temagi hinge vaevab.

“Jah, ta ütles, et oli siin enne sôda. Aga mida ta siin tegi, sellest ta keeldus rääkimast. Nii et jah, ilmselt teab ta vanaeite sôjaeelsest ajast.”

“Ja rohkem ei öelnud ta midagi.”

“Ei… Ütles, et meil ei ole vaja teada.”

Kalmerile ei olegi rohkem vaja. Ta on kôike seda juba isegi aimanud. Pahaendeline vaikus venitab pausi, mille käigus ka Volobujeb adub rohkem kui ta seni oli arvanud oma sônade tegelikku tähendust. Shumeiko patsutab Kalmerit ettevaatlikult lohutavalt ôlale.

“Kuid majad on ju korras. Tähendab keegi ikkagi hoolitseb nende eest.”

“Läheme nüüd.”

Volobujev lahkub ja Shumeiko tema kannul. Kalmer jääb maha oma môtteid koguma.

Geftil on tunne, et ta peaks midagi ehk ütlema sellele eestlasele, aga Kalmer jôuab tast ette rääkides môtte, mida ta ilmselt juba mitu korda on endale korranud.

“Meie eesti korpust ju ei usaldatud. Saadeti esialgu Uuralisse metsatöödele. Aga mina môtlesin seal, et pean vastu, sest mul on vaja koju tagasi tulla. Maksku mis maksab. “ Kalmer teeb pausi ja vaatab nüüd Geftile silma: “Koolis räägiti meile, et selles külas on inimesed elanud juba vähemalt 500 aastat. Ja vôib-olla veel kauembki.”

 

SMERSHi võitlejad kogunevad samuti värava juures. Aida ukse juures valves istuv reamees Razvodnõi hüüab üle õu minevale Nikolajevile.

“Seltsimees kapten, aga mis selle vanaeidega teeme.“

“Lase ta lahti. Las elab.”

Nikolajev ei pööra ennast ümbergi neid sõnu öeldes. Razvodnõi avab aida ukse.

“Noh, tädike, mine ela.”

Asta vaatab aga teda suurisilmi ennast vastu seina surudes.

“No ei taha minna. Dura. Tee nagu tahad.“

Sõdur pöördub minema ja hetk hiljem libiseb Asta uksest välja ja kaob seinast kinni hoides aida taha.

 

Krasnov ligineb ülejäänud sôdureid ootavale Nikolajevile. “Seltsimees kapten, vôib-olla matame Zenja Razlogovi ikkagi maha enne kui läheme.”

Tundub, et kaptenil on kahju. Siiralt kahju.

“Vabanda. Enam ei jôua. Me peame kohe lahkuma.”

 

Geft tuleb kiirustades küüni juurde. Ta kontrollib, et keegi teda ei näe ja avab ukse. Talle avanev pilt naelutab ta môneks hetkeks. Kauem ei lasta tal ka olla, sest eemalt hüüdakse teda.

“Geft, jobanôi Rabinovitsh!”

Teda otsitakse, sest kôik ülejäänud on juba rännakuvalmis.  Geft kiirustab hääle suunas.

 

Luuregrupi mehed on kogunenud esimese talu värava juurde ja vaatavad tummalt, kuidas SMERSHi neli vôitlejat lähenevad Spasski ja Nikolajeviga. Spasski silm otsib oma luuregrupi meeste pilke. Tema silmad ei ole ei meeleheitel ega hirmul. Nad on lihtsalt sinikatest kinni paisunud.

Samal ajal jôuab ka Geft luuregrupi juurde tagasi. Ka tema märkab Spasskit.

Shumeiko, kes seisab Volobujevi kôrval, lausub.

“Komandör, kui sa teda praegu ei päästa, siis ta on kadunud mees.“

Ka teised luuregrupi omad on neid sônu kuulnud. Geft astub ligemale, et Shumeikot samal viisil poolihääli toetama.

“Kui ta on tõesti hull, võtame ta enda juurde nagu haige. Nemad lasevad ta varem või hiljem lihtsalt maha. Sellist ei saadeta isegi laagrisse.”  

 

SMERSHi omad peatuvad kümnekonna meetri kaugusel luuregrupist. Nikolajev tuleb edasi. Volobujev astub talle vastu. Ta üritab nii rääkida, et ülejäänud ei kuuleks.

 

“Mida te meie võitlejaga edasi teete?”

“Tallinnas läheb sõjatribunali alla. Mis siis?”

“Minu mehed on väga rahulolematud.”

“Kes? … Kes neist?”

Volobujev saab aru, et oli teinud vea. Ta üritab oma tooni pehmendada.

“Nad kõik.“

“Vladimir Ivanõtsh, selleks ei ole aega. Kes teil ninamehed on? Need seersandid? Mulle juba kanti ette. Kui vaja me tegeleme sellega.”

“… Ei ole vaja. Ma saan ise hakkama.”

“No vaata ette. … Liigume juba.”

 

Volobujev ligineb oma meestele. Kõik vaatavad teda.

“Nii Vasja vôta Homutov ja mine ees 100 meetrit ees.”

Mehed on eeldanud midagi muud.  Tuntava rahulolematusega noogutab Vassiljev Homutovile ja nad asuvad teele metsaserva poole. kutsub nimepidi oma võitlejaid ja asub üle heinamaa metsaserva poole teele.  Ülejäänud ootavad, et vajalik distants tekiks nende ja  avant-garde’i vahel.  Ootamatu tuuleiil raputab metsaserval seisvatelt kaskedelt kuldse lehesaju. Selle maha langedes näevad mehed, kuidas rohu seest ilmuvad ootamatult luurajate teele neli suveriietes poissi. Vanim neist, kes närib üht heinakôrt, on vaevalt 13 aastane. Näis nagu oleksid nad kogu aja rohu sees pikutanud ja nüüd lihtsalt püsti tôusnud, et veidi imestunud heatahtlike pilkudega sôdureid vaadata. Vassiljev ja Homutov peatuvad, oskamata midagi arvata. Järgmisel hetkel lõhestab õhku karjatus. 

XVII episood – Spasski nägemus

Spasski saab järjekordse hoobi näkku, mis ta maha paiskab.

“Oodake! Millega ta need haavad tegi?”

Nikolaejev kummardub küünis Razlgovi ikka veel hääletult tõmbleva keha kohale. Küsimus, mille ta esitas, sisaldab arvestatavas koguses hämmastust.  Krutshkov, kes seisab ähvardavalt Spasski kohal, on tunduvalt rohkem seltsimehe surma pärast närvis. Nii ta kordabki oma kapteni sônu.

“Kuulsid või, värdjas, millega sa selle tegid?”

Spasski tundub aga endiselt olevat transis, nii et ta igal vôimalikul hetkel pöörab oma pea sinna küüni nurka, kus ta eelnevalt palvetas. Ja jutt on tal harras, hoolimata löökidest paistetama läinud suust.

“… Mitte mina…See oli jumala tahtmine, issand halasta. Ma nägin teda. …”

Kaugemale Spasski ei jõua, sest seersant Jerstsov on teda löönud jalaga munadesse, nii et Spasski karjatab.

 

Kuuri ees on kolm SMERSHnikut tardunud, kuna luuregrupist lähenevad neile viis sôdurit. See, et ülejäänud veel postidel on, tundub juba uskumatuna. SMERSHi seersant Krasnov suunab nendele oma automaadi puusalt.

“Ee, võitlejad, hoidke praegu eemele.”

Seest kostev Spasski röögatus paneb meestepundi väljas proovile. Vassiljev laseb oma automaadi langeda. Rinda kummi lüüjes liigub ta Krasnovi poole, kes on temast peajagu pikem .

“Nüüd tulistategi omade pihta? Ah? Mis asja te ometi teete? Sanja Rõkovist oli teile vähe või?“

Krasnov ei ole endas kindel, aga ta tõstab relva palge kui Vassiljev jõuab temast nelja-viie meetri kaugusele. Sama teevad ka mõlemal poolel teised sõdurid. See on Geft, kes Vassiljevi ette ilmub ja teda leebelt tagasi tõukab.

“Vasja, ei ole vaja praegu. Sa ei taha nendega kakelda.”

Juut üritab oma noorele mehele silma vaadata ja vanema mehe sisendusega rääkida. Vassiljev vaidleb nüüd vaid moepärast.

“Abrasha, ära sega. Kui omasid hakatakse peksma, siis on see juba põhimõte küsimus.”

Samal hetkel jõuavad kohale Volobujev ja Shumeiko.

“Mehed, jätta.”

Volobujev ei alanda kiirust, kui ta möödub Krasnovist ja siseneb kuuri. SMERSHi seersant ei tee katsetki teda peatada, ehkki vist oleks tahtnud. Shumeiko jääb targu seisma ähvardava liigutuse teinud Krasnovi ette. 

 

Nikolajev laseb Spasskil end pôlvili ukerdada. Kõik pööravad pea, kui Volobujev siseneb. Leitnandil kulub paar sekundit pildist aru saamiseks. Spasski on peksust juba verise ja paistes näoga Krutshkovi ja Nikolajevi ees. Nendest veidi eemal keset küüni lebab irevil ilmega laip, kelle käsi püüab ikka veel hoida kôhust välja rippuvaid soolikaid.  Volobujev  astub kaks sammu Razlogovi nüüd juba vaikseks jäänud laibale ligemale.

“Mis siin juhtus?”

“Sul on siin komnoored, kes jumalat paluvad. … Kuidagi lõikas ta minu võitlejat. Aga ma ei saa aru, millega ta seda tegi?”

Krutshkov lisab süngelt.

“Me nägime, Ljoshaga, kuidas saa värdjas hiilis üksi siia küüni. Aga oli ju käsk, et üksteisest ei eralduta. Kui me kohel jõudsime oli endale ikooni seinale pannud ja palvetas. Mina jooksin teisi kutsuma, aga tema jäi Ljoshaga kahekesi. Maha oleks sind pidanud kohe laskma.”

Viimane lause on määratud Spasskile, kes segipekstud näo varjust jöllitab Volobujevit. Leitnant küsitleb nüüd teda.

“Mida sa siin tegid, Spasski.”

“Ma tahtsin üksinda palvetada…. Kas sellest on raske aru saada või? … Sanja Rõkovi surm oli olnud hoiatus, ka meie peame … Patused oleme. Vat mis. “

Nikolajev küsib vaikselt Volobuejevi käest.

“Tema see ongi, kelle isa oli preester. “

“…Jah.”

“Millega sa lõikasid?”

“Ma ju ütlesin, et see ei olnud mina. … Me olime seal nurgas, kui see naine ilmutas end. Aga ta ei teinud midagi. Sest need haavad tekkisid iseenesest. See oli jumala tahe… Ja mina nägin seda.”

“Milline naine? See vana naine, kelle me täna leidsime vôi?”

“Ei,” Spasski nägu on kirgastunud ja see tekitab Volobujevis kahekordset ebamugavustunnet. “Ta oli ilus.”  Volobuejev vaatab uusti laipa veidi eemal ja küsib äkilise inspiratsiooni ajendil.

“Näita käsi!“

Spassi sirutab oma käed ülespoole. Ilmselt on üks ta ribidest viga saanud, sest kätte tôstmine on talle valus. Volobujev haarab need oma pihku ja keerab igaks juhuks peopesadki veel ülespoole.

“Ma ei saa aru. Ta käed ei ole ju verised.“

Nikolajev astub kohe sammu juurde ja uurib samuti neid käsi. Kui ta pea tõstab, puurib ta pilguga Krutshovi.

“Zhenja, mis siin juhtus?”

“Mis mõttes?”

“Ta ei saanud Sidorenkot tappa ja ise ilma vereplekita jääda?”

Volobujev läheb laiba juurde, et seda lähemalt uurida.

 

Küüni ees seisavad mehed endistel kohtadel. Luurerühma mehed on küll praegu relvad langetanud. SMERSHi omad hoiavad neid puusal. Shumeiko seisab Krasnovi vastas. SMERSHi seersant on endiselt närviline.

“Kuule, seersant, saada oma võitlejad tagasi.”

Shumeiko ei tee midagi. Nad vananev härg seisab ta paigal ja põrnitseb liigumatult Krasnovi. Geft ja Vassiljev, kes seisavad talle kõige ligemal on samuti kuulnud NKVD seersandi poolihääli öeldud korraldust. Seetõttu vaatavad nad Shumeiko reaktsiooni ootuses pingsalt tema selga.

“Mille eest te teda nii… peksite?”

“Ta osutus teil ju fashistiks. Tappis meie võitleja.”

Vassiljev ei suuda uskuda, mida ta kuuleb. Aga ka mitte Shumeiko.

“Tema tappis?!”

“No ja siis?”

Shumeiko vaatab selja taha, kus meeste näoilmetel peegeldub põlastusega segunenud hämmeldus. Shuimeiko keerab ennast aeglaselt tagasi Krasnovi poole ja peaaegu sosistab tema poole kummardudes.

“See mees ei suuda kärbestki tappa. Ja kui ta sealt nüüd omal jalal välja ei tule, siis ma teie eest vastutama ei hakka.”

Krasnovi ei ole keegi niimoodi ähvardanud sellest ajast saadik, kui ta veel vange valvas. Tema vastus on sama vaikne ja raske.

“Keda sa, hoholl, siin praegu ähvardad? Kas sa arvad, et su perel läheb liiga hästi? Ma ise nägin, kuidas teie rühma nimekiri pandi eraldi toimikusse. … Said sa minust aru, seersant?” 

Shumeiko näole tuleb aeglaselt hullumeelne naeratus ja väga aeglaselt tõstab ta relva palge, sihtides Krasnovi pähe. Kõik SMERSHi torud sihivad nüüd koheselt ka teda. Shumeiko sosistab, nii et ainult Krasnov seda kuuleb.

“Sisse kukkusid, tuvikene, minu pere tapsite te juba 33. aastal… Minul ei ole midagi kaotada.”

Samal hetkel pannakse üks käsi Shumeiko õlale. Vaikselt aga sisendavalt räägib Geft nii, et Krasnov seda samuti kuuleb.

“Kostja, pärast sõda. Pärast sõda hakkavad nad vastutama. … Kui me kõik rindelt koju jõuame.” 

“Sa, Rabinovitsh, vaata ainult, et sa võiduni välja elaksid.“

Geft naeratab Krasnovile.

 

Razlogovi haavad näivad täiesti ebaloogilised. Volobujev juhib Nikolajev tähelepanu sellele, millest ta aru ei saa.  

“Siin ei ole ju mitte lihtsalt kõhtu löödud, vaid tal on ka … rinnad ära lõigatud.“

Viimases lauses on kogu loogikavastase avastuse üllatus.

“Nii tegid fashistid meie naistega. Seda ma olen näinud. Aga miks siin? Spasski, miks?” Nikolajevi pilk hangub kuhugi sissepoole. Volobujevi jõuab oma laibavaatluses veelgi kaugemale.

“Ja mis tal seal pükstes veritseb?”

Krutshkovi on samuti tabamas öudus. Rohkem sissepoole öelduna tuleb temast ikka veel soov vaenlast leida.

“Jätised.”

Nikolajevile tuleb aga järsku elu sisse.

“Kõik, läheme siit külast minema.“

SMERSi kapten liigubki juba ukse poole, kui nii Volobujevile kui Krutshkovile tuleb see ootamatult.

“Lev Palõtsh, aga mis temast saab.“

Volobujev osutab Spasskile. Nikolajev tuleb küüni ukse juurest tagasi ja oma sammude ajal mõtleb ta välja plaani.

“Nii, teie võitleja jääb meile vahi alla. Me kõik ütleme, et tema tappis Razlogovi, kui teda tabati palvetamas. Rohkem praegu mitte kellelegi mitte üks sõna … või me ei suuda enam siin kedagi kontrollida. Nõus, … Vladimir Ivanõtsh?”

Volobujevil ei ole paremat plaani, aga ta ei saa lôpuni olukorrast aru.  

“Miks me siis praegu ära läheme, kui meie transport tuleb just siia? Seltsimees kapten, ma ei saa aru, mis siin toimub? Siin on midagi, mida te meile ei ütle. Kôigepealt see vanaeit, kes teid ju justkui ära tundis. Öelge, te olete siin külas ju juba olnud. Onju nii?”

Selline julgus näib Nikolajevit üllatavat. Ta pilk tabab Krutshkovi, kes samuti nende vestlust tähelepanelikult kuulab. On ilmne, et seersandi juuresolek segab praegu SMERSHi kaptenit. Igal juhul sunnib ta end rahulikumaks, kui see oleks loomulik.

“Jah… ma olin siin.” näib nagu oleks kapteni selline ülestunnistus teda ennastki üllatanud, et ta üritab seda kohe ähvardama häälega tasandada. “Kuid see, mis siin oli, see oli ammune asi ja puutu enam teisse. Teile endale on kasulikum seda mitte teada. Elate vôib-olla kauem veidi. Aga praegu täitke minu käsk. Küsimusi?”

Volobujev tahaks vastu vaielda, kuid ta saab aru, et see oleks asjatu. Kui kôrgem ohvitser on andnud käsu, siis ta ei eelda enam “miks” küsimusi. Ehkki samal ajal on ilmselge, et see ohvitser varjab midagi.

“Ei ole küsimusi, seltsimees kapten.”

Sellest Nikolajevile praegu piisab. On isegi üllatav, et järgmiseks üritab ta järsul toonil isegi irooniline olla.

“No siis, püha isa tõuse põsti! Krutshkov, toeta teda.”

Kui Spasski jõuab longates Volobujevini, peatub ta korraks.

“Palvete, seltsimees leitnant. Ja kahetsege pattu. Ütlen seda siiralt. Olgu jumal teile armuline.”

Spasski saab tôuke selga, mis katkestab tema vaimulikust seminarist saadud laulva maneeri palvesônu edastada. Nikolajev kontrollib Volobujevi näoilmet. See otsustab mitte reageerida ja esimesena õue ilmuda. 

XVI episood – Ohtlik palvetamine

Nikolajev marsib kehviku talu ôuest minema. SMERSHnikud koos Astaga tema järel.

Ülejäänud sôdurid vaatavad küsivalt Volobujev otsa.

“Noh, mida te vaatate. Tshkalov, kas sa käisid kôik majad läbi?”

“Just nii.”

“Organiseeri siis poisid kahekaupa samadele postidele, kus enne. Ja püüame ennast mitte lagedal näidata. Täitke.”

Luuregrupi sôdurid kaovad ôuelt. Viimase minejana näeb Shumeiko, kuidas koguaja segaduses seisnud Kalmer ligineb Volobujevile. Shumeiko môtleb veidi ja siis saab uudishimu temast vôitu. Ta tuleb tagasi Volobujevi poole. Kalmer ei näe tema tulekut kohe, sest ta esitab küsimuse ettevaatlikusega, millega tavaliselt räägitakse neljasilmajutte.

“Seltsimees leitnant, kas te vôite mulle seletada, mis siin toimub?”

Volobujevil on endal palju küsimusi peas, seepärast vôib ta vastus tunduda väheke ebasôbralik, aga ta toon ei ole seda.

“Kust mina seda tean.”

“Asta, see vana naine, noh, tundis ju Nikolajevi ära? Te ju nägite seda?” 

Shumeiko jôuab nende juurde. Kalmer jääb vait. Ta ei soovi teiste kuuldes rääkida. Shumeiko saab sellest aru, seepärast ta küsibki igaks juhuks Kalmerilt.

“Kas jätan teid kahekesi?”

“Ah ei, ei ole vaja?” Edasine läheb aga juba Kalmerile. “Aga miks sa seda kaptenilt endalt ei küsi?”

Kalmer neelatab. Shumeiko vaatab teda ka teraselt. Kalmer valib sônu, sest ta ei ole kindel selles, et teda ôigesti môistetakse.

“Seda seepärast, et … te olete noorem ja … ma môtlesin, et teiega vôib rääkida.”

Shumeiko muigab.

“Sa tahad teada, miks see naine Nikolajevi ära tundis?”

Kalmer noogutab. Shumeiko jätkab.

“Ma lihtsalt arvan, et ilmselt oli Nikolajev siin juba enne sôda. Eks ole, seltsimees leitnant?”

Volobujev ei nooguta. Shumeiko jätkab.

“Aga miks ta selle naise SMERSHnikute valve alla vôttis, kui ta on praegu ainuke, kes selle küla kohta midagi teab, vaat see on küsimus?”

Volobujev pigistab närviliselt oma sôrmelülidega.

“Mul on selle kôige suhtes kuidagi paha aimdus.”

“Mis môttes?” küsib Kalmer, aga et Volobujev kohe ise ei vasta, teeb seda Shumeiko.

“Mul oleks ka. Kui môelda selle peale, mis NKVD meil kodus tegi, siis miks ta pidi siin teistmoodi käituma?“

“Ei ma ei môtle seda” katkestab Volobujev Shumeiko targutuse. Kalmer aga esitab süütu lapse hirmuga oma küsimuse kohe siia otsa.

“Mida ta teil siis tegi?”

“Ma olen ukrainlane.”

“Noh?”

“Sa ei tea, mis Ukrainas 33. aastal oli vôi?”

“Ei.”

“Oota!” Volobujev katkestab resoluutselt selle vestluse. “Kalmer Juhanovitsh, anna andeks, aga mul on vaja mu seersandiga korra omavahel rääkida.” See on öeldud sellise tooniga, et Kalmer kuuletub ja taandub katkise maja trepile. Kui ta on kuuldekaugusest välja jôudnud, Volobujev jätkab.

“Kostja, ma ju palusin sind, et sa oma ukraina poliitikat nii kôvasti ei ajaks.  Saa aru …”

Shumeiko ei saa Volobujevi hingevaevast aru. Volobujev näeb seda ja otsustab lôpuni minna.

“Sinu peale on eriosakonda kaebus kirjutatud. Ja minult küsiti, miks mina kui ohvitser ei ole teatanud kahjurist oma rühmas. Aga mina ei taha su peale kaevata. Saad aru.”

Shumeiko nägu on sünge. Ta vôtab seda uudist nii nagu Volobujev oleks arstina teatanud, et mehel on jäänud elada vaid paar kuud. Tuhmilt küsib ta vaid: “Kes mu peale kaebas?”

“Ma ei tea. Esialgu ma môtlesin, et see on Tshkalov. Ikkagi rühma parteisekretär ja te ei saa ju ka hästi läbi. Aga siis täna öösel môtlesin, et see vôib tôepoolest olla ka Abrasha, sest tôepoolest, mida ta neile lubas, et teda trahvipataljonist meile suunati. Ja nüüd Kalmer. Mitte, et ta sinu peale oleks kaevanud, aga see naine nimetas teda kommunistiks ja kas ma vôin kindel olla, et ta ka tema ei kirjuta ühel hetkel tunnistust, kus ütleb, et sina ajasid nôukogude vastast propagandat ja mina lihtsalt kuulasin kôrval. … Ma ei suuda enam kedagi usaldada.”

“Sa muretsed nii liigutavalt iseenda pärast,” muigab Shumeiko pôlglikult.

Volobujev on löödud, sest Shumeiko on tabanud tema ôrna kohta.

“No aga mida ma tegema pean? Mina, vaata, olen kogu selle aja tahtnud sulle sellest rääkida, et küsida, mida ma teha saan?”

Shumeiko ei oska sellele küsimusele vastata. Volobujev esitab lootusetuses rohkem iseendale retoorilise küsimuse.

“Kuidas sa üldse punaarmeesse sattusid?”

“Mida? Kas sakslased oleks meile vabaduse andnud vôi? Oleme selliseid juba näinud. “

Mehed vaikivad süngelt. Lôpuks poetab Shumeiko lootusetu häälega.

“Mis ma siis nüüd teen. Lähen kohe metsa vôi?”

“Oota nüüd. Kuhu sul minna on? Poistega môtleme midagi välja. Vôtame su käendusele vôi midagi sellist, aga ära provotseeri. … Saad aru?”

Midagi naeratusesarnast libiseb üle Shumeiko habetunud ja sünge näo: “Aga mis me selle poisiga teeme?” Shumeiko osutab Kalmeri poole, kes ikka veel ootab eemal.

“Muidugi lähen ma räägin Nikolajeviga. Ja niikuinii ei saa ta ju vanaeite ilma Kalmerita üle kuulata.“

Mehed lähevad Kalmeri poole, kes tôuseb püsti sônades:”Ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui me öösel siia jôudsime, siis ma leidsin kodust laua pealt kalendri 41. aastast.”

Ta pilk on veidi trotslikult süüdistav. 

 

Mehe hääl laulab koduigatsusest. See on Vassiljev. Selg vastu pliita. Sealsamas, kus Spasski püüab magama jääda. Kuna see ei ole laulu lôpuks ônnestunud, tôuseb ta ja läheb välja.

“Kuhu sa lähed.”

“Ainult korraks.”

“Mhmm” 

Üle küla lendavad sügisesel lennul kured. Nende inimkôrvale kurvalt kôlavaid hüüdeid on kaugele kuulda vaikseks jäänud küla kohal.

Teise talu saun on peamaja taga, puude varjus. SMERSHi Razlogov ja Krutshkov on seal valvepostil. Razlogov püüab läbi kitsukese akna kurgi vaadata: “Lendavad nagu meilgi.” Seejärel vôtab ta üles teema, mida nad ilmselt juba olid arutanud: “Mina näiteks Moskva Dünamo poolt ei olnud. Nagunii olid neil kôik paremad mängijad lihtne kokku ajada. Aga siis ei ole matshid enam huvitavad.”

Krutshkov ei viitsi vastata.

“Mind näiteks üldse jalgpall ei huvitanud.”

Razlogov peatab sõbra. Miski kõidab tema tähelepanu. Eemal on Spasski läbi hommikuse karske rohu minemas üksiku heinaküüni poole.

“Mida see sinna üksi läheb?”

“Läheb sinna sitale või?”

“Nihuijaa. Küüni sitale?… Läheme vaatame.”

 

Razlogov ja Krutshkov liginevad  laskevalmis automaatidega küünile.  See äratab nüüd ka veidi eemal põõsas valvava Mostovskoi tähelepanu, kes müksab enda kõrval metsa silmitsevat Arhipenkot.

“Vaata, SMERSH on vist jälle kellegi leidnud.“

 

SMERSHi mehed jõuavad küüni juurde. Nad kuulatavad, siis noogutab Razlogov Krutshkovile, ja nad tormavad järsult uksest sisse.

“Käed üles, raisk.”

Hetk on küünis vaikus. Siis kostab sealt sees. Krutshkovi põlastav hääl.

“Vot, on oinas.“

Seljaga laskevalmis automaatide ees põlvitab Spasski. Tema ees on küüni seinapalgile paigutatud üks väike ikoon. Ei ole kahtlustki, et Spasski on palvetanud.

“Püsti.”

Spasski tõuseb ettevaatlikult püsti ja tahab seinalt ikooni haarata, kuid saab seepeale automaadipäraga selga.

“Mida sa tõmbled. Asitõend jääb meile.”

Ikka veel eemale kukkunud Spasskit automaadiga sihtides, võtab Krutshkov ikooni ja pistab selle pärast lühikest uurimist taskusse.

“Kannäe, millise rahvavaenlase me järsku leidsime. “

Spasski neelatab. Ta ei saa sõna suult. Päris kindlasti ei tea ta mida ütelda. Tema avaldus kôlab üsna hädiselt.

“Palvetamine pole keelatud.”

SMERSHi mehed vahetavad pilke. Ega nemadki ei tea täpselt mida teha. Razlogov arvab siis.

“Zhenja, mine kutsu Nikolajev siia.“

 

Mostovskoi ja Arhipenko näevad, kuidas Krutshkov väljub küünist ja igale poole ümberringi vaadates  kiirustab  teise talu poole. Hetk hiljem kostab küünist röögatus. Seejärel ka teine. Kahe mehe hääled karjuvad täiest kõrist. Üks valust ja teine õudusest.

Arhipenko tahab juba tõusta ja küüni poole joosta, kui Mostovskoi hirmu täis silmadega ta tagasi tõmbab. 

“Oota. Blääd. … Hui teab, kes seal on?”

Krutshokov on samal hetkel lasknud ühe valangu õhku ja kisab.

“Häire. Minu järel.  Suka, blääd, praegu tapan su ära.“

Mees tormab tuldud teed tagasi ja õige pea tulevad tema kannul veel teisigi SMERSHi mehi. 

Nende seas ka Nikolajev.

Kui Krutshkov jõuab küüni, jääb ta esimesel hetkel hämmastusest seisma. Razlogovi verine keha tõmbleb veel maas, tema silmades on veel elu, ent ilmselt ei saa ta enam millestki aru, kuna füsioloogiline shokk on teda kustutamas.  Esimese hetkega ei olegi võimalik aru saada, mis temaga täpselt on juhtunud, kuna kogu ta keha on maas püherdamisest ühtlaselt vere ja heinaprügiga kaetud. Samas ei jäta mehe käsi mingit kahtlust. See sooviks kinni hoida kõhuhaavast välja rippuvaid soolikaid. Krutshkovile on sellest kõigest juba küllalt. Tema tähelpanu kandub Spasskile, kes on sealsamas veidi eemal istuli maas lapseliku häälega inisemas. Krutshkovil kulub vaid sekund otsustamiseks. Siis tormab ta käte ja jalgadega Spasskile kallale, kes aga hakkab valjusti palvetama.

“Meie isa, kes sa oled taevad. Andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad.”

 

Mostovskoi ja Arhipenko kuulevad seda palvet ja ütlevad ühel hetkel.

“Spass!”

“Mine kutsu teised.”

Arhipenko jätab posti ja jookseb esimese talu poole.